Selle raadio eesti programm oli üks Külma sõja lõpu tõhusamaid saavutusi.

Artiklit Vabadusraadiost võib võtta aga Eesti Päevalehe (Delfi.EE) tööõnnetusena. Pealkirja sõnavalik on punanõuklik ja sisu on risustatud (tõmmisel oranžiga toonitatud) mõtte- ja faktieksimuste, ka lausjamaga.

Hämmastav on Radio Liberty leedu, läti ja eesti toimetuste enam-vähem ühise alguse vigane sokutamine aastasse 1976 Eesti Päevalehe muidu ontlikul EV🔞-ajaskaalal. Selle aasta kronoloogias tähistatud 5 ajaloohetke 8-st võiks tõesti kaudselt panna Müncheni raadiotoimetuse — täpsemalt tema teabetöö esimese täisaasta evitud eeliste — arvele. Just neid sündmusi, jah, kajastas RFE|RL ja mitte Eesti (NSV) punasse ropagandaali uppuv massimeedia. Ent sama kehtib ka iga järgneva aasta kohta.

Kui leppida aastaga 1976 kui tähisega Müncheni raadio eesti saadete ajaloos, siis massimeediumina nii Ameerika, Euroopa, NSVL-i kui ka Eesti olude tegeliku vahendamise tõttu. Samas tuleks peale katsesaadete juunist augustini ja igapäevaste saadete alguse septembris ■ 1975 esile tuua järgmised rõhutamist väärt tärminid ja ajalõigud.

■ 1984 viidi eesti, läti ja leedu toimetused RL-ist üle RFE-sse, millega kaasnes muude eeliste (eestkätt poliitilise) kõrval ka selline töövõit, nagu oma ♡ eesti asjatundja ametikoha loomine raadio uurimisosakonda. Alul sai selle koha Toomas Hendrik Ilves, tema järel Riina Kionka…

Vaba Euroopa Raadio eesti toimetusel algas 1980-kümnendi keskel seega oma siirdeaeg, sobival ajaloolisel hetkel ja senisest mitmekülgsema võimega jälgida ja kajastada eestlaste rolli sovetiimpeeriumi lagunemise protsessis. Aasta ■ 1986 lõpust intensiivistas N Liit RFE|RL-i saadete kuulamise segamist kuni ringhäälingu elektroonilise summutamise üldise peatamiseni novembris ■ 1988.

■ 1993 tõi RFE-le pöördelise siirdeaja järel objektiivsete olude rahunedes ka toimetuslikku stabiilsust. Eesti saadete ohjad võttis üle Peeter Kopvillem, kes viis lõpule Külma sõja järgse pereheitmise koos toimetuse kolimisega Münchenist Prahasse ■ 1995.

Vabadusraadio|Raadio Vaba Euroopa eesti toimetuse esimene juht juunist 1975 peale oli siiski Jaan Pennar ning viimaseks jäi Villu Känd. Ühes eesti, läti ja leedu saadetega lõpetati aastavahetuse ■ 2003—2004 aegu ka slovakkia-, bulgaaria-, horvaadikeelsed saated.

Lauri Tankler (EPL 12.5.2017)

Õhtulehe sari EV🔞 tähtsündmustest osutus veel suuremaks häbiks Eesti teise päevalehe mainele. Abitus ürituses reastada 100 Eesti sündmust 1918… 1991 sai vastukajata ära õiendatud Õhtulehe kõnealuse rubriigi sündmuse nr 66 all «Eestikeelne välisraadio» ilmunud eksitav väärteave ⇒ Isekiri: Mu meelen…

Vaade Eesti poole üle Peipsi järve (Konstantin Voutsen)

Saare kujund toimib eri rahvaste teadvusele erinevalt. Kui eestlastel jt mererahvastel on saared vabaduse, turvalisuse ja sõltumatuse sümboliks, siis venelasile kui suurele mandrirahvale seostub ‘saar’ väljapääsmatu üksinduse ja vangistusega.

Isekiri uurib lähemalt president Toomas H Ilvese augustis 2011 esitletud metafoori “vene saarest” Eestis. See Aksjonovilt laenatud ja valimisdebatil korduvalt kasutatud “Krimmi saare” kujundi kohaldamine Eestile on pinnapealne ja ropagandaali maiku üritus.

Edasi loe siit… Isekiri: Vene saar või vahejaam?

Lisa käsitletud vene kirjanike kohta… Ajastuse õnnistus: kuidas turustada sotsrealismi tuhmunud tähetolmu (Vassili Aksjonovist)

Isekiri: Sergei Dovlatov perlustratsioonist

Eesti TV põhikanalile ETV-1 jõudis 8. juunil 2011 sarja «Seitseteist kevadist hetke» kärbitud ja koloreeritud variant. Keskealised ja vanemad eestlased teavad seda filmi oma käest, kui see veel must-valge oli. Vene ajal näidati seda korduvalt. Max Otto von Stirlitzi vaimustust 1970. aastate Eestis nagu ei mäleta.

Mõni vanem vaataja meenutab, et vaatas seda tükati ja arvab et… “Nüüd vist samuti, kui peale juhtun. Kas konkreetset filmijagu lõpuni, ei seda ei tea.”

Omaette küsimus, kuidas võtavad eesti noored vastu seda omaaegset vene kultusfilmi.

Miks ETV-1 seda üldse näitab? Vahest lihtsalt poliitilisest lapsemeelsusest. Isekirja hinnangul on too kunstiteos totalitaristlik. See rõhuv taak mõjub enamgi nüüdses, Stirlitzi-sarja uuendatud, ülevärvitud ning 3 tunni võrra lühendatud variandis.

Loe edasi… Isekiri: Gebisti värvilised unenäod

Tali—kevadisel hooajal 2011 ilmunud punateemalised raamatud. Isekirja edetabel:

1. Ideaalteos, mis võinuks juba ammu eestlaste sulest ja Eestis ilmuda, aga ei… Tšehhi keeles ilmus raamat «Okupanti, táhněte domů!» (ek: Okupandid koju), kus Varssavi pakti 1968. aasta augustiinvasioonist räägivad leedu rahvusest okupandid… Isekirja ülevaade siin
2. Jaan Laas «Teadus diktatuuri kütkeis: Eesti teadusest ja kõrgharidusest natsionaalsotsialistliku ja sovetliku teaduspoliitika raames» — ajaloolasest sinipoliitik ja endine E(NS)V TA majandusinstituudi teadusökonoomik Jaan Laas on üllitanud teedrajava uurimuse totalitarismiaja teadusest. Isekirja ülevaade
3. Bengt Jangfeldt «Mäng elu peale: Majakovski ja tema lähikond» — maailma parim elulooraamat punapoeet Majakovskist nüüd ka eesti keeles! Isekirja ülevaade  ja Mihkel Kunnuse arvustus
4. Boriss Sokolovi «Leonid Brežnev ja tema ‘kuldne ajajärk’» on hinnanguis tabav ja hea faktivalikuga tuumakas raamat LIB-st. Vt Isekirja arvustust siit
5. Archie Brown «Kommunismi tõus ja langus» — raamat empaatiliselt ajaloolaselt, kes arhiivitarkusega ei piirdu.
6. Leonid Mletšini «Brežnev» on seni kõige intriigiderikkam ja anekdootlikum eestikeelne teos LIB-st, mis Venemaal ilmus sarjas “Säravad elulood” (ЖЗЛ) Loe Isekirja arvustust või kuula Peeter Helme arvustust (27. V ERR-3/ 2.VI 2011 EE, nr 22, lk 46)
7. Robert Service «Trotski» — mahukas elulooraamat sarjast “Inimene ja Ajalugu” järgib ajalookirjutuse peavoolu vasakpoolseid hoovusi. Vt Isekirja arvustust siit
8. Virkko Lepassalu «Esimene Eesti: nomenklatuur Eesti NSV-s ja hiljem» — mainekas publitsist täheldab sovetiaegse ning praeguse ladviku samasust, ent esitab ka kontrollimata väiteid, loe arvustust siit
9. Robert Service «Seltsimehed: Maailma kommunismi ajalugu» — raamat, kus kahjuks on enam kommunismi kui ajalugu.
10. Helmut Roewer «Hammas hamba vastu: Saksamaa ja Nõukogude Liit Külmas sõjas» — kerglaseid tõlgendusi lähiajaloo faktidele, käsiraamatuks sobimatu, soovitav vaid kriitilise meelega lugejatele… Kahe viimase raamatu pikemat arvustust vt siit

Leonid "Ajudepuuderdaja" Iljitš NSV Liidu Kesktelevisioonis (CTV 1979)

«Ükskõik mida ärapöördumise õigustuseks ka ütled, tehingu peab välja maksma rahvas, kes sinule lootis; mida väiksem on rahvas, seda enam. Seda suurem on tema vendade kaastunne. [—] Ja nii ütleme meie: olgu neile võõramaa leib mõru, kes juurteta inimeste ässitusel vahetavad lapsepõlvehelid, kogu muusika hõbeseeklite ja kõige uuema Ameerika automargi vastu. Kodumaa kadunud pojad…»

Kes seda ütles? Vist keegi meie pea- või muiduministri nõunik? Kui autor meelde ei tule, vt… Isekirja dokument: Kodumaa & Muusika… Lisaks Isekirja võrdlus: Miks Järvi lahkus aastal 1980 & 2010…

Sama teema EestiMeelses blogis:

Olgu võõramaa leib neile mõru!
Arvo Pärt: (post)kommunism kestab pool sajandit
JärviGate: sovetiaeg Eesti kultuurielus

Ronald Reagani jaoks näitasid idaeurooplased oma vastupanu-võitlusega 1980. aastal USA-le ja kogu maailmale…

… mitte seda, kui kõrge on vabaduse hind, vaid kui õige see on. (Reagani valimiskampaania alguse kõne 1. septembril 1980)

Eestis algas see vastupanu sporaadiliste ja organiseerimata tänava-meeleavaldustega juba 1970. aastail. Toona oli Juri Andropovi, KGB jt range-liini-pooldajate pealetungi-surve tunda ka Eestis. See tõi kaasa EKP, sovetliku võõrvõimu ja selle kaasajooksikute leeris venemeelse kildkonna (Karl Vaino, Rein Ristlaane, Arnold Rüütli) elavnemise ja tegi rahva vaikiva kannatamise edaspidi enam-vähem võimatuks. Esimesed rahutuse ilmingud enne sotsiaalselt tormilist sügist 1980 olid toimunud ju pigem väljaspool pealinna… Loe lähemalt siit ja vt ka Isekirja: Sügisrahutuste kajastust AD1980 Ameerika Hääles

Aastal 1980 ilmutas Eesti ühiskond rahutuse märke juba veebruaris ja mais, kuid välja purskus rahulolematus alles septembris—oktoobris. Seda noorterahutuste näol, mille mõõtmed ja tagamaad olid märksa suurema ulatusega kui kunagi ametlikult tunnistati. Noorte protesti-demonstratsioonid tõmbasid siia kogu maailma meedia seniolematu tähelepanu ja andsid nõnda põhjuse ka välisringhäälingule Baltikumi anastamise teemat üha sagedamini käsitleda.

Kuidas valgustas tuhandete eesti koolilaste tänavameeleavaldusi oktoobris 1980 Ameerika Hääl, võib näha siit. Ja vt ka Isekirja: Külma sõja lõppvaatusest

Eesti kõige trotslikumate usklike ahistamise ja tasalülitamise üritused algasid hiljemalt 1970/1980-kümnendi vahetusel, ent kõige räigemad justiitsroimad sooritati järgneva kümnendi kestel. Repressioonides osales isegi Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, mille juhtkond oli KGB poolt infiltreeritud.

Nii juhtus näiteks 1984, so enne rahvusvaheliselt tuntud pastor Harri Mõtsniku kinnipanekut 1985. aastal, et EELK oli Mõtsniku eelnevalt Urvaste koguduse kirikuõpetaja ametist vabastanud, st jätnud tema kiriku poolt kaitsetuks, samuti ilma töö ja sissetulekuteta. Et aga KGB süüdistusmaterjali sekka sattus ka Mõtsniku kiri EELK peapiiskopile, kelleks oli juhtumisi KGB agent Ego, alias Edgar Hark, siis võib oletada, et saadetise teekond EELK Konsistooriumist KGB kohalikku kontorisse Pagari tänaval polnud ei pikk ega keeruline.

Sellest ja teistest juhtumitest loe lähemalt siit — Isekiri: Usklike kimbutamisest 1980-kümnendi Eestis ja vaata fotokoopiat KGB variasutuse Eesti Raadio Pressibüroo juhi Jüri Raudsepa ettekandest KGB-le siit

Kaks aastat järjest on ETV ja ER-i tähtsaim auhind läinud noorema põlvkonna ajakirjanikele (Mihkel Kärmas — Neeme Raud) Küsitav pole seejuures, kes Pandi-preemia pälvib, vaid see kurb tõsiasi, et Eesti riigieelarveline televisiooon ja ringhääling takerduvad igandeis ka preemiaid jagades. Küsimus on nimelt selles, kes oli Valdo Pant. Pandi-nimelise preemia jagamist iga-aastaseks muutes tehti sammuke aga õiges sihis. Auhind muutub nüüd rutiinsemaks ja laureaadiks satub tõenäosusteooria kohaselt järjest tähtsusetumaid publitsiste. Valdo Pandi legend on pseudosakraalsest staatikast ammu üle laetud ja vajaski maandamist tihemini kui keskeltläbi korra viisaastaku kohta. Samas on kahtlane, kas tulevased, sovetliku propaganda pärandist puutumatud laureaadid tahaks samastuda mõne — olgu Fritzu või Vanja tallalakkujaga — so mis tahes võõrvõimu teenriga… Loe edasi