Külma sõja ehe sündmustik, mis draamasarja Deutschland 83 dokumentaalsesse olustikku sobitub või seda kujundab, kronoloogiliselt:
• Idabloki salaluure ühisoperatsioon РЯН maist 1981 detsembrini 1984…
• Saksa uue laine hitt — Peter Schillingi ↑ «Major Tom» ↑ — jõudis esmakordselt kuulajani 3. I 1983 ( tõusis edetabeli tippu kõigil saksakeelseil mail, samuti Kanadas ning 30 aastat hiljem sai kõnealuse draamasarja tunnusmuusikaks )
• USA president Ronald W Reagan kuulutas NSV Liidu 8. III 1983 telekõnes Kurjuse impeeriumiks…
• Reagan avalikustas 23. III 1983 Strateegilise Kaitsealgatuse ( SDI ehk nn tähesõdade ) programmi…
• Lääne-Berliini Prantsuse Kultuurikeskuses 25. VIII 1983 Carlose grupeeringu abil sooritatud terroriakt 24 kannatanu, sh 1 hukkunuga…
• Korean Airlinesi lennureisi KAL-007 allatulistamine 1. IX 1983 N Liidu hävitajate poolt Sahhalini saare juures…
• Grenada sõjaline invasioon USA ja tema kohalike liitlaste poolt 25.-27. X 1983
• NATO Euroopa-üksuste tuumaharjutus Able Archer 2.-11. XI 1983…
• USA raketisüsteemi Perhsing II paigutamine Lääne-Saksamaale 2 aasta kestel, alates 30. XI 1983…
• Novembri lõpust 1983 asus Moskva levitama USA kaitseminister Caspar Weinbergeri libakõnet ja Riikliku Julgeolekunõukogu võltsitud direktiivi, justkui pidanuks USA võimalikuks tuumaründe esmalööki ja teinuks vastavaid ettevalmistusi juba aastast 1981…
Esmalt selgitus, et Isekiri jagab vabameelset propaganda-kriitilist seisukohta, mis XX sajandil juurdus läänemaailmas ja passib ka eestlase olemusega. Nüüd püüab seda vaadet aga vaidlustada Philip M Taylori nuritõlkeline teos “Mõtterelv”…
Ent seda põnevam ongi raamatu “Munitions of the Mind/ Vaimne lahingumoon” ilmumine eesti teabevälja. Seejuures paistab ajaloodoktor Taylor olevat midipropagandist: ei loe propagandat heaks ega halvaks, vaid pelgaks meetodiks, mille taotluste—sihtide põhjalikku vaagimist ta on tarbetuks pidanud.
Taylor eirab ka propaganda tegemise tähtsaimat eeldust ja nimelt — usu olemasolu. Isekiri jagab erinevalt Taylorist veendumust, et usk ja propaganda olid ja on lahutamatud.
“Mõtterelv” nimetusena on originaali, ingliskeelse pealkirja “Munitions of the Mind” mõtet ahendav, tähendades pigem ‘tapariista kujutlust’ kui miskit enamat. Nii ei ole “mõtterelv” isegi vahend, vaid kõigest idee või unistus vahendist. Seevastu algupärane pealkiri hõlmab semantiliselt nii vahendit (relva mõjutamaks vaimu, teadvust või meelsust) kui ka laskemoona (teadmisi, vaimuvara, kogemusi, võtteid), milleta iga relv oleks kasutu. Inglise sõna munitions tähendab mitut asja (eraldi või) korraga: relvi e kaitse- e lahinguriistu, -varustust, laske- jm sõjamoona, -ladusid ja -taristut (lad munitio = kindlustus).
Õpinguid Tartu valla Kõrveküla põhikoolis meenutab Enn Tarto :
Minul on meelde jäänud, et I klassi õpilasena lugesin mingi punase propagandaürituse raames kooli ees omal initsiatiivil keelatud eestimeelse luuletuse. Õpetajad olid kohkunud, aga mind üles ei antud ja Siberi-sõit jäi ära.
Kuid õpetajateperes leidus kollaborant: minu elu esimeseks tõsiseks poliitiliseks võitluseks ja võiduks kujunes kooliaasta 1952-1953. Klassijuhataja ja Vaike Tõniste-Laarina eestvõtmisel hakati mind suruma komsomoli (noorkommunistiks). Keeldusin. Mind pandi suurel vahetunnil nurka seisma, klassijuhataja jättis peale tunde. Ma jäin endale kindlaks ega astunud komsomoli. Tundsin tookord, et enamik õpilasi ja õpetajaid toeatsid mind moraalselt.
Pärast kooli lõpetamist saatis vähemalt 10 aastat mind salajane iseloomustus:
«… demonstratiivselt keeldus astumast kommunistlikku noorsooühingusse ja ässitas kaasõpilasi mitte astuma»
Aastal 1957 Eesti NSV Ülemkohtu istungil minu üle oli see väljavõte iseloomustusest süüdistaja lemmikpala.
[—]
Minu koolitunnistusel kahtesid polnud. Tekkisid aga probleemid vene keelega.
Ema kutsus vene keele õpetaja Karl Rüütli meile Univere tallu järeleaitamistundi andma. Rüütli oli koolis väga ettevaatlik, aga meie kodus muutus avameelseks. Ta oli väga eestimeelne vanahärra. Tema, minu ema, vanaema ja mina ajasime terve päeva juttu poliitikast. Kui läks juba pimedaks, siis õpetaja Rüütli ütles, et peab koju minema. Ta arvas, et naine hakkab muretsema: naine kardab, et NKVD on ta mehe vangi pandud. Õues ta küsis: “Miks ma siia õieti tulin?” Minu ema selgitas, et Ennul on vene keelega probleemid.
Koolis õpetaja Karl Rüütli ütles mulle, nii et keegi ei kuulnud: “Enn, mulle tundub, et sul on kavas Eesti eest võidelda. Selles võitluses on kindlasti vene keelt vaja. Võta hakka vene keelt õppima!” Ma hakkasingi vene keelt õppima ja lõpueksami tegin viiele.
Aga vene keelt läks tõesti varsti vaja. Neljandal novembril 1956. aastal tegime ja levitasime lendlehti noorteorganisatsiooni Eesti Noorte Malev liikmetega Ungari ülestõusu toetuseks. Meid arreteeriti 25. detsembril 1956. Patarei vanglas ja hiljem represseerijad rääkisid ju vene keelt.
Ja kui me 1957. aasta kevadel jõudsime poliitvangidena Mordvasse vangilaagrisse, siis meid ootasid juba vene üliõpilased Moskva Riiklikust Ülikoolist. Nad olid raadiost kuulnud, et Tartus tehti ungarlaste toetuseks lendlehti. Üks osa üliõpilasi ja mõned õppejõud korraldasid n-ö aulakonverentsi ja saatsid NLKP peasekretärile Hruštšovile märgukirja:
«Nõukogude väed Ungarist välja!»
Vangilaagrisse toodi Moskva üliõpilased enne meid ja nendega tuli ju vene keeles rääkida.
Enn Tarto ettekanne II maailmasõja järgsest Kõrveküla koolist 13. mai ajalookonverentsil Kõrvekülas Tartu vallas. Kogu teksti vt Memento.EE-s: Kõrveküla Põhikooli 245. aastapäeva tähistamine
Maailma antikommuniste ja russofoobe pani rõõmust vinguma läinud kuul Bulgaarias Venemaale antud õppetund. Sofias värviti nimelt üle Nõukogude sõjamälestis, nõnda et Punaarmee sõdurite kujud nägid välja kui ameerika superheerosed — Wolverine, Superman, Captain America jt. Nõukogulik punalipp sai aga peale USA tähed ja triibud ning loosung grafiti-kompositsiooni all kuulutas kogu võõba moega ühte jalga käivaks.
Eesti TV põhikanalile ETV-1 jõudis 8. juunil 2011 sarja «Seitseteist kevadist hetke» kärbitud ja koloreeritud variant. Keskealised ja vanemad eestlased teavad seda filmi oma käest, kui see veel must-valge oli. Vene ajal näidati seda korduvalt. Max Otto von Stirlitzi vaimustust 1970. aastate Eestis nagu ei mäleta.
Mõni vanem vaataja meenutab, et vaatas seda tükati ja arvab et… “Nüüd vist samuti, kui peale juhtun. Kas konkreetset filmijagu lõpuni, ei seda ei tea.”
Omaette küsimus, kuidas võtavad eesti noored vastu seda omaaegset vene kultusfilmi.
Miks ETV-1 seda üldse näitab? Vahest lihtsalt poliitilisest lapsemeelsusest. Isekirja hinnangul on too kunstiteos totalitaristlik. See rõhuv taak mõjub enamgi nüüdses, Stirlitzi-sarja uuendatud, ülevärvitud ning 3 tunni võrra lühendatud variandis.
Levada Keskuse (Levada Centr) küsitlused suhtumisest ülejäänud maailma näitavad, et Venemaa elanikud tunnetavad pigem välismaa vaenulikkust kui sõbralikkust. Ja mis veel hullem — tõik, et nad regulaarselt koostavad vaenlaste edetabeleid, viitab venelaste loomuomasele ksenofoobiale.
Tänapäevalt on jõudnud meieni selle autori teoste järgmised eestindused:
«Sündmused, mis muutsid maailma» (2008, 448lk)
«Inimesed, kes muutsid maailma» (2009, 360lk)
«Konfliktid, mis muutsid maailma» (2011, 454lk)
Viimase hind on muide 19€, kuna ingliskeelset originaali (2008, 512lk) saab ka kõigest 7€… 13€ eest.
Ei ole Rodney Castledeni eelnevaid raamatuid lugenud, kuid selle viimasega võinuks autor küll paremini toimida, kui oleks püüdnud tõsiasju säästa, jättes need ideoloogia-mikserist läbi laskmata. Ka fakte on Castledeni raamatus kohelnud hooletult. «Konfliktid…» on üle hinnatud ja kallivõitu raamat. Soovitan lugeda suure ettevaatusega. Loe edasi… Isekiri: Külma sõja portree
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) ja Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku (E.E.L.K.)
“nähtavat ühtsust kinnitava lepingu”
sõlmimine 13. novembril Tallinna Toomkirikus sarnanes Kremli tseremooniaga kaks ja pool aastat tagasi, kui president Putin kunagise KGB väärikate kaastöötajate audientsil ühendas Vene Välismaise Õigeusukiriku Moskva Patriarhaadiga. Patriarhaat taastati Venemaal AD1943 ja kõik järgnevad patriarhid Sergiusest Alexius II-ni pandi paika N Liidu jumalasalgajaist juhtide poolt. Tegevuseks tarvliku tunnustuse said kirikud NLKP-lt — ning toimisid roimarliku salapolitsei kontrolli — ja NSV Liidu MN-i j. a usuasjade nõukogu eestkoste all. Isekiri küsib, kas ka meie kirik toona oli variasutus…
Vastus EELK variasutuseks olemise küsimusele on oluline peamiselt ajaloo seisukohalt. Vastusest sõltub aga seegi, kas kiriku “nähtav ühtsus” on tõeline või rajatud liivale. Kas liidetud kehandi nähtamatu lõhe armistub, sootuks kaob või sealt jookseb tulevikus verd? Edasi…
Ühendriikides on riisutud juutide hüvitusfonde, mis pidanuks pakkuma leevendust vaestele holokaustiohvritele. Raha on pärit sakslaste taskust, kellelt juudiühendused on aastatega välja pressinud astronoomilisi summasid. Nüüd on kinni võetud 17 isikut — peale 1 venelase kõik juudid. Föderaalse Juurdlusbüroo andmeil läks petiste tasku $42.500.000… Veel
Pentagon ostis septembris 2010 kolonelleitnant Shafferi raamatu algupärase tiraaži 9500 eksemplari 47300$ eest ära selle hävitamiseks. Teos olnud ohuks USA julgeolekule. Ometi jäi ringlusse paarsada tsenseerimata trükist, mille kirjastus oli enne Pentagoni pakilise ostuhuvi rahuldamist postitanud võimalikele arvustajatele tavalise piiarluse raames. Hetkel on endise DIA-luuraja teosest jõudnud üldsuseni vähemalt 3 tsenseeritud trükki, kus on mustaga loematuks kaetud ligi veerand tuhat kaitseametnike arust salastamist väärt lõiku. Need puudutavad näiteks USA salaluure 1990-kümnendi kava tungida Põhja-Korea relvadega kaubitsenud võrgustikku, Iraani vandenõu USA sõdurite vastu Afganistanis, väiteid nagu oleks ameeriklasi al-Qaidasse tungida aidanud keegi afgaanist kõrge sõjaväelane. Ka leidus seal alul hulk CIA ja NSA ohvitseride nimesid, viiteid NSA “hääle-seire-süsteemile” ja ameeriklaste eriti salajasile sööstudele Pakistani, mis uutes trükkides jäävad müstika pärusmaaks. Autor oli enne teose ilmumist veetnud pikki kuid tõestamaks oma kunagisele leivaisale, et kõike, mis raamatus kirjas, võib ammu leida ka avalikest allikatest. Veel…
See kõrge hind — Afganistanis kaotatud noored eesti elud — pole ainult välispoliitiline lõiv NATO partnerluse eest. Kõrge hinna taga on ka majanduspoliitiline põhjus — noortel ei ole Eestis asjalikumat rakendust kui end Mooloki ette heita. Edasi siit — Isekiri: Okupatsiooni hinna maksavad…
Kui New York Times, The Guardian ja Der Spiegel lõid juulis 2010 käed WikiLeaksiga — oma servereid Rootsis hoidva ja sealt anonüümseid teabelekkeid üllitava organisatsiooniga — paljastamaks rahvusvahelise invasioonikoalitsiooni sõjasaladusi Afganistanis jm, paisutas see ka sõja kiirema lõpu lootust. Siiski on piirdunud lekkesse haaratud väljaanded esialgu pöörde taotlusega sõja taktikas. Ainult sakslaste Spiegel kutsus juba 28.7.10 — VikiLekete kolmandal päeval NATO-t terve mõistuse nimel ja ruttu Afganistanist välja tõmbuma:
Parem on lahkuda kohe ja teha kiire lõpp edasisele verevalamisele.
Asjatundjate järgi on dokumentide väärtus ja ühtlasi kahju (sõjaväele) selles, et need selgitavad või paljastavad USA ja NATO sõjalist taktikat, kirjeldavad menetlusi, tehnikat ja seadmeid, mida rakendatakse Afganistanis. Kolme väljaande kirjastajad olid vikilekete esitleja rolli asudes üksmeelsed, et tegemist on õigustatud avaliku huviga, kuna nii süveneb arusaamine sõjast, mis käib juba aastast 2001. VikiLekete jaoks on tegu sisuliselt avaliku diplomaatiaga külma sõja meetmete pagasist, kuid selle vahega, et seekord pole vastakuti riigid, vaid riikide üleilmne militaarkoalitsioon ja n-ö internetiga relvastatud (rahvusvaheline) üldsus. See ongi esialgu ainuke tähelepanuväärne uudis. Kuidas see kõik puudutab otseselt Eestit, seda võib lugeda siit (Wiki-Leaks toob afgaanidele rahu?) või siit (Eesti sõdurite langemispaigad vikilekkes)
Isekiri 
