Author Archive

Kuidas sai vaba ajakirjandus ●●● võltsiks võitlus-ajakirjanduseks!?   Leave a comment


Äraspidine järelm

Vaenulik paradigma, haiglane meediapilt kleepuvad. Leidub Donald Trumpi fänne, kes peegeldavad seda, samastudeski vene kurjamiga… Ivan Drago vs Rocky Balboa

​Trumpi-hullustuse sündroom (TDS) kallutab haiglasele sundmõttele, et iga viimastki valupunkti ja ärritust su elus põhjustab Donald Trump — oma rahvast vaenlasele parseldav äraandja = rahvareetur (WT 14. 6. 2017 juhtkiri “A shooting war on Republicans“)

Trumpi-vastase sissisõja vallandumisega on USA kui vaba ajakirjanduse lipulaev lastud auklikuks. Ja võib põhja minna lähema nelja aastaga…

Pikemalt: Vaba ajakirjandus & võitlusajakirjandus

RFE|RL-i tähised   Leave a comment


Selle raadio eesti programm oli üks Külma sõja lõpu tõhusamaid saavutusi.

Artiklit Vabadusraadiost võib võtta aga Eesti Päevalehe (Delfi.EE) tööõnnetusena. Pealkirja sõnavalik on punanõuklik ja sisu on risustatud (tõmmisel oranžiga toonitatud) mõtte- ja faktieksimuste, ka lausjamaga.

Hämmastav on Radio Liberty leedu, läti ja eesti toimetuste enam-vähem ühise alguse vigane sokutamine aastasse 1976 Eesti Päevalehe muidu ontlikul EV100-ajaskaalal. Selle aasta kronoloogias tähistatud 5 ajaloohetke 8-st võiks tõesti kaudselt panna Müncheni raadiotoimetuse — täpsemalt tema teabetöö esimese täisaasta evitud eeliste — arvele. Nimelt kuna neid sündmusi, jah, kajastas RFE|RL ja mitte Eesti (NSV) punasse ropagandaali uppuv massimeedia.

Kui leppida aastaga 1976 kui tähisega Müncheni raadio eesti saadete ajaloos, siis massimeediumina nii Ameerika, Euroopa, NSVL-i kui ka Eesti olude tegeliku vahendamise tõttu. Samas tuleks peale katsesaadete juunist augustini ja igapäevaste saadete alguse septembris ■ 1975 esile tuua järgmised rõhutamist väärt tärminid ja ajalõigud.

■ 1984 viidi eesti, läti ja leedu toimetused RL-ist üle RFE-sse, millega kaasnes muude eeliste (eestkätt poliitilise) kõrval ka selline töövõit, nagu oma ♡ eesti asjatundja ametikoha loomine raadio uurimisosakonda. Alul sai selle koha Toomas Hendrik Ilves, tema järel Riina Kionka

Vaba Euroopa Raadio eesti toimetusel algas 1980-kümnendi keskel seega oma siirdeaeg, sobival ajaloolisel hetkel ja senisest mitmekülgsema võimega jälgida ja kajastada eestlaste rolli sovetiimpeeriumi lagunemise protsessis. Aasta ■ 1986 lõpust intensiivistas N Liit RFE|RL-i saadete kuulamise segamist kuni ringhäälingu elektroonilise summutamise üldise peatamiseni novembris ■ 1988.

■ 1993 tõi RFE-le pöördelise siirdeaja järel objektiivsete olude rahunedes ka toimetuslikku stabiilsust. Eesti saadete ohjad võttis üle Peeter Kopvillem, kes viis lõpule Külma sõja järgse pereheitmise koos toimetuse kolimisega Münchenist Prahasse ■ 1995.

Vabadusraadio|Raadio Vaba Euroopa eesti toimetuse esimene juht juunist 1975 peale oli siiski Jaan Pennar ning viimaseks jäi Villu Känd. Ühes eesti, läti ja leedu saadetega lõpetati aastavahetuse ■ 20032004 aegu ka slovakkia-, bulgaaria-, horvaadikeelsed saated.

20170515_121113

Lauri Tankler (EPL 12.5.2017)

Tõe-eelne aeg   Leave a comment


Ehkki riigipea ametisse astudes oli Kaljulaid teada andnud, et minevik presidendi ja üldsuse vahelise teemana on nüüdsest möödanik, naasis tema võimulavale ilmudes Kadriorgu minevik.

See ei ole hea ega halb, vaid tõsiasjade seis ja president Kersti Kaljulaiu psühhoanalüüsil põhinev nending.

XIII sajandi tagantjärele joonistatud kaart

Lähemalt sellest essees “TÕE-EELNE EESTI ehk MEIE TRUMP ON KERSTI KALJULAID”, mille link leidub Isekirja avalehel.

Essee blogivariandi ☞ avaosa ja ☞ teine osa ja ☞ lõpp.

Eesti valik — neostalinism!?   Leave a comment


Mis on idapiiri uutmise sõnum? Mida keegi ka ei räägiks, Eesti pooldab Venemaa võimuladviku totalitaarset, neostalinistlikku valikut.

Külma sõja järgsed ulmad peaks ju läbi olema! Aasta 2014 järjekordne äratus ja selgelt eristunud ponnistused koondamaks apokalüptiliste suundumuste vastu tsiviliseeritud maailma ühisrinnet, milles me riik Läände joonduks, on Eestile nagu jumalamärk ja ootamatu taevakink. Kummati tahab Eesti neid  tühistada just oma, kodukootud reaalpoliitikaga. Legitimeerime idanaabriga kahtlasi pakte sõlmides türanni ja naaberriikide territoriaalse tervikluse paadunud rikkujat… Vaat mis on Eesti välispoliitika ideaal! Ja kust see tuleb?

Isekiri on osutanud Putini režiimile kui halvimale variandile nii Venemaa kui tolle naabrite käekäigus juba ammu. Stalini roimi õigustaval ja massimõrva abil võimu koondajal ei jää üle poliitilisi väljavaateid peale lõputu korrakõvenduse (järelmiks našism) ning permanentse ekspansiooni (imperialism). Ei rahvuslaste ega sõjaväehunta pääs Kremli poleks täna hullem sellest värvitust nuhist, Riikliku Julgeolekukomitee (KGB) majorist, kes võimu usurpeerides ainuisikuliselt evis korraga miljardäri, isevalitseja ning tuumakohvri peremehe rollid. Mitte üle-, vaid alapakkumine on ütelda: putinistlik VF on Kurjuse impeeriumi reainkarnatsioon. Antisotsiaalsete sidemete, komplekside ja puntras psüühikaga VVP on manamas sovetipärimuslikku kurjust hukutavasse valemisse terve planeedi jaoks.

Niisiis, näime küll NATO lennukeid, USA brigaade, soomukeid ja tanke, lõpuks tuumaheidutust ootavat… Kuid panused luhtuvad, lootus läheb liiva ning Putini-vastane retoorika Eesti esindajate suus on sisutu sõnamulin, kui see kõik panna 18. veebruaril 2014 Moskvas sündinud pakti valgusse.

RuutTimeAastaPersoon2007Putin

Eesti idapiiri uuendamise alus, nagu varem täheldatud, on Stalin—Putin—Paeti pakt (SPPP —>), mis omakorda kroonib MRP tagajärgi.

Kuna EV välisministeerium idapiiri läänepoole nihutava lepete paketi taas parlamenti viis, ning kui viimane need tõesti ratifitseerib, siis saavutab Stalini ekspansiooni- ja koloniaal-poliitika oma eesmärgid Eesti osas pea ideaalkomplektis.

I. Eesti minetaks EW ainsa eheda võidu — oma diplomaatide maailma-poliitilise saavutuse — Tartu rahulepingu ja põhiseadusliku idapiiri.
II. Eesti riik taanduks õigusliku järjepidevuse aluselt, samas legitimeerides Eesti NSV…
(a) tunnistades, et EW on vabal tahtel ja välise sunnita astunud NSVL-i…
(b) kinnitades, et tänane Eesti ongi ENSV õigusjärglane…
(c) andes õigustuse sovetlikule anastuse, invasiooni ja okupatsiooni ja nendega kaasnenud kahjudele jm järelmeile Eestis, kus NSV Liit justkui ei rikkunudki rahvusvahelist õigust…
(d) tunnustades sovetiaja kolonistide (muulaste, elanikkonna kolmandiku) õigust otsustada põlisrahva tuleviku üle ja määrata Eesti riigi käekäiku.

Lühidalt: Vabadussõja tulem Tartu Rahu+Piirilepingu näol, samuti vastupanu okupatsioonidele ja pagulaskonna välisvõitlus omariikluse taastamisel kaovad mitte üksnes ajaloo prügimäele, kus palju sellest ju paistab olevatki, vaid otse sügavasse ja märga hauda! Eks ole, oivaline kink aprillimässu+maiparaadide korraldajale! Pealegi maksame “kaotatud Vabadussõja” reparatsioone:

• loovutame Narva ja Soome lahe majanduslikult olulise mereala…
• laseme Narva jõe kogu hüdroenergia allavoolu…

Narva elektrijaama düüside veetaseme reguleerimise “usaldame” samuti suuremeelselt idakalda uuele õiguspärasele omanikule… Hoob, et moskoviidid saaks meid edaspidi veel millegagi pitsitada. Kas pole äraandmisel lõppu?!

Küsiks üle ja mõtleks veelkord, kes on need isikud, kes võõrhuve järgides juba veerand sajandit on piiriuutmise asja valesuunda ajanud? Kas ainult hirmust tegid nad Eesti valiku putinistliku (neostalinistliku) piiri kasuks?

Piiriuutjate ja Tartu rahu matjate tegevust on alatasa katnud propagandatuli — petujutt Lääne müstilisest survest, olgu siis USA, Brüsseli, Berliini või NATO poolt. See on kauge kaarega tõiku eirav, rumal jobujutt, kuna Eesti piiriuutmisõhinas asjatajad ju igaühele näha. See on põhiliselt vene salateenistuse endise KGB (praeguse SRV-i) ja GRU agentuuride kavakindel töö ja täppi sihitud saavutus. Nonde Venemaa mõjuisikute jm agentide nimed on teada kõigile. Tolle tänamatu riigipiiri uutmise saab kokku võtta aga ühe sõnaga — reetmine.

Teame kah, miks ei ole riigireetmise vandenõu suvatsenud märgata EV kaitsepolitseiamet.

Simmi-efekt… —>

Kapo kohver ongi Venemaal.

Midipropagandisti relvastus   Leave a comment


Ei sõjapropagandale!Estiteks selgitus, et Isekiri jagab liberaalset propaganda-kriitilist seisukohta, mis juurdus läänemaailmas XX sajandil ja mis isepõhjusel sobib ka eestlase hinge. Nüüd püüab selle vaate vaidlustada aga Philip M Taylori nuritõlkeline teos “Mõtterelv”…

Eks seda põnevam olegi raamatu “Munitions of the Mind/ Vaimne lahingumoon” ilmumine eesti teabevälja. Seejuures paistab ajaloodoktor Taylor olevat midipropagandist: ta ei pea propagandat heaks ega halvaks, vaid pelgaks meetodiks, mille taotluste—sihtide põhjalikumat vaagimist ta tarbetuks on pidanud.

Philip Taylor eirab ka propaganda tegemise üht eriti olulist eeldust ja nimelt — usu olemasolu. Isekiri toetub erinevalt Taylorist siiski veendumusele, et usk ja propaganda olid ja on lahutamatud.

“Mõtterelv” nimetusena on originaali, raamatu ingliskeelse pealkirja “Munitions of the Mind” mõtet ahendav, tähendades pigem ‘tapariista kujutlust’ kui midagi enamat. Niisiis ei ole see “mõtterelv” isegi vahend, vaid kõigest idee või unistus teatud vahendist. Seevastu algupärane pealkiri hõlmab semantiliselt nii vahendit (relva mõjutamaks vaimu, teadvust või meelsust) kui ka lasekmoona (teadmisi, vaimuvara, kogemusi, võtteid), milleta mis tahes relv oleks kasutu. Inglise sõna ‘munitions’ tähendab ju mitut asja, olgu eraldi või korraga: kaitse- e sõjaväe relvastust, -varustust, laske- jm sõjamoona, -ladusid jm -taristut (lad ‘munitio’ = kindlustus).

Loe sisulisemat eritlust ja arvustust edasi Isekirjas: Mõtterelv ja külm sõda

Kes on midipropagandist, seda vt Isekiri: Sotsiaalne propaganda

Veema — märg koduplaneet   Leave a comment


Planeedi, mida inimkond enamasti peab Maaks, võiks ümber ristida. Õigem oleks seda nimetada Veeks. Palju parem kõla! Saaksime vähimagi grimassita, naeratades või pisut huuli torutades ütleda:

Eau… Wasser… Woda… Vand… Víz… D’acqua… Nước… 水… 물…

Viimast, jah, hääldab korealane: mull…

Vääram ei oleks ka nimetus veekera või Vee-Maa. Ehk siis voolujooneline variant Veema.

Olemata kalade ega muu, meist märjemat kodu või miljööd nautiva Vee-elanikkonna suuvooder, võiksime siiski tunnistada, et suurem osa (71%) nn maakera on merede ja ookeanide all. Lisaks järved, jõed, allikad, kanalid, sood. Ja kõik muud veekogud, mis meid H2O-ga ümbritsevad, ehkki vahel vähem vedelal kujul, k. a see kiiskav-valge kristallvammus, mis Veema nabade ja kõrgemate nibude peal laigutab. Ja lõpuks kogu Veemat sinetusega kattev atmosfääri ilmaloor, milleks on taas H2O-gaas.

Vesi kuldne, sinav vesi,

oled kõige elu esi,

oled elu nagu valgus,

oled püha kõige algus…

Villem Ridala “Vesi kuldne”

Eks me isegi ole parajalt tahked H2O-kogud. Nagu seisab ühe noorendust tõotava veepudeli reklaamis: vesi on elu ja elu on vesi. Sest inimese koostises on 65-95% vesi. Eksisteerimegi pigemini vedelas olekus ja anname vastavalt vahetu ümbruse peegeldust. Tõuseme, mõõname, lainetame üheskoos. Ja alles tormihoost rahunedes saame ehedaks üheks oma kõiksuse terviklikkuses — inimkond samamoodi kui maailmameri. Tundmaks või taipamaks seda, ei pea olema ilmatu tark ega luuletaja. Aga luuletaja ütleb selle välja, paneb selle kirja enne teisi.

Vett endas ja enda ümber eitada on silmitult rumal, vale ja mõtlematu. Siin on Joseph Brodsky — kes on võrrelnud inimest vesimärgiga — hinge juurde viiva veetee avaja.

Brodsky: Water equals time and provides beauty with its double. Part water, we serve beauty in the same fashion./ Vesi võrdub ajaga ja on ilu kordaja. Meie osalt veest seisnedes teenime ilu samal moel.

Miks inimene, Homo sapiens sapiens — Mõtlev vesi! — on ikka maa külge klammerdunud ja hoidnud end veest, justkui lahustumise hirmus, kartlikult eemale?

Vesi rikub rõhtsuse põhimõtet, eriti öösel, kui tema pind meenutab teesillutist. Ükskõik kui tugev ei oleks su jalgealune asenduspind, tekk, vee peal oled mõnevõrra tähelepanelikum kui kaldal, tahe on rohkem stardivalmis. Vee peal, näiteks, ei saa kunagi olla nii hajameelne kui tänaval: jalad hoiavad sind ja su mõistust pideva kontrolli all, justkui oleksid mingi kompass.

Vt Joseph Brodsky, Vesimärk/ Watermark (1989)

Vesi teeb inimese elusamaks ja lisab meile füüsiliste olenditena väärikust. Mistap Brodsky armastas muist enim 3 linna. Kõik tema meelislinnad on uljad — enamikule (3/4) stiihiaist avatud metropolid: Peterburi, Venezia, New York. Kõik lasuvad praktiliselt või täienisti saarel ja SPb/Lng/Piiter suisa 101 saare peal.

Piiterist: “See on linn, kus üksildust taluda on kergem kui kuskil mujal — see linn on ise üksildane. (———) Vetikalõhnane meretuul on siin ravinud palju valedest, masendusest ja võimetusest rusutud südameid.”

Vt Brodsky “Ümberristitud linna reisijuht” kogumikus Täiel määral mitte keegi (Tln, 1991, lk 36) / “Guide to a Renamed City” (Joseph Brodsky, Less than one. NY, 1986, lk 568-586)

Maa eristab. Vesi samastab. Veema laulik on rääkinud.

Lisaks YouTube-video: Прогулки с Бродским/

Brodsky in Venice I, II, III, IV, V, VI, VII, VIII, IX, X.

Joseph Brodskyst veel: EestiMeel: Brodski Tartu või Tatrad

Isekiri: Vene saar või vahejaam

Posted 28. nov. 2011 by kaljuhlaid in Ilo, In English

Tagged with , , , , , ,

Eesti kool ja Ungari ülestõus   Leave a comment


Õpinguid Tartu valla Kõrveküla põhikoolis meenutab Enn Tarto :

Minul on meelde jäänud, et I klassi õpilasena lugesin mingi punase propagandaürituse raames kooli ees omal initsiatiivil keelatud eestimeelse luuletuse. Õpetajad olid kohkunud, aga mind üles ei antud ja Siberi-sõit jäi ära.

Kuid õpetajateperes leidus kollaborant: minu elu esimeseks tõsiseks poliitiliseks võitluseks ja võiduks kujunes kooliaasta 1952-1953. Klassijuhataja ja Vaike Tõniste-Laarina eestvõtmisel hakati mind suruma komsomoli (noorkommunistiks). Keeldusin. Mind pandi suurel vahetunnil nurka seisma, klassijuhataja jättis peale tunde. Ma jäin endale kindlaks ega astunud komsomoli. Tundsin tookord, et enamik õpilasi ja õpetajaid toeatsid mind moraalselt.

Pärast kooli lõpetamist saatis vähemalt 10 aastat mind salajane iseloomustus:

«… demonstratiivselt keeldus astumast kommunistlikku noorsooühingusse ja ässitas kaasõpilasi mitte astuma»

Aastal 1957 Eesti NSV Ülemkohtu istungil minu üle oli see väljavõte iseloomustusest süüdistaja lemmikpala.

[—]

Minu koolitunnistusel kahtesid polnud. Tekkisid aga probleemid vene keelega.

Ema kutsus vene keele õpetaja Karl Rüütli meile Univere tallu järeleaitamistundi andma. Rüütli oli koolis väga ettevaatlik, aga meie kodus muutus avameelseks. Ta oli väga eestimeelne vanahärra. Tema, minu ema, vanaema ja mina ajasime terve päeva juttu poliitikast. Kui läks juba pimedaks, siis õpetaja Rüütli ütles, et peab koju minema. Ta arvas, et naine hakkab muretsema: naine kardab, et NKVD on ta mehe vangi pandud. Õues ta küsis: “Miks ma siia õieti tulin?” Minu ema selgitas, et Ennul on vene keelega probleemid.

Koolis õpetaja Karl Rüütli ütles mulle, nii et keegi ei kuulnud: “Enn, mulle tundub, et sul on kavas Eesti eest võidelda. Selles võitluses on kindlasti vene keelt vaja. Võta hakka vene keelt õppima!” Ma hakkasingi vene keelt õppima ja lõpueksami tegin viiele.

Aga vene keelt läks tõesti varsti vaja. Neljandal novembril 1956. aastal tegime ja levitasime lendlehti noorteorganisatsiooni Eesti Noorte Malev liikmetega Ungari ülestõusu toetuseks. Meid arreteeriti 25. detsembril 1956. Patarei vanglas ja hiljem represseerijad rääkisid ju vene keelt.

Ja kui me 1957. aasta kevadel jõudsime poliitvangidena Mordvasse vangilaagrisse, siis meid ootasid juba vene üliõpilased Moskva Riiklikust Ülikoolist. Nad olid raadiost kuulnud, et Tartus tehti ungarlaste toetuseks lendlehti. Üks osa üliõpilasi ja mõned õppejõud korraldasid n-ö aulakonverentsi ja saatsid NLKP peasekretärile Hruštšovile märgukirja:

«Nõukogude väed Ungarist välja!»

Vangilaagrisse toodi Moskva üliõpilased enne meid ja nendega tuli ju vene keeles rääkida.

Enn Tarto ettekanne II maailmasõja järgsest Kõrveküla koolist 13. mai ajalookonverentsil Kõrvekülas Tartu vallas. Kogu teksti vt Memento.EE-s: Kõrveküla Põhikooli 245. aastapäeva tähistamine

Lisa Isekiri: Ungari ülestõus ja antisovetlik vastupanu