Eesti Nõukogude ajakirjanik Valdo Pant (1928-1976) tahes või tahtmata kinkis julgeoleku-komiteele oma hääle, mis terve 1960-kümnendi Külma sõja lahinguriistana oli KGB päralt… Seda eeskätt sovetliku salaluure poolt kureeritud propagandameediumides, nagu Tõe Hääl, Kodumaa jt perioodiliselt või ühekordselt ilmuvad trükised, eriti aga nonde Moskva + Tallinna raadiosaadete juures, mida adresseeriti ulgueestlasile. Pandi panuse kaalukust kinnitab Eesti Riigiarhiivi põnev ja kogukas varamu, mis alles ootab süüvimist.
Kui küsimust tema salateenistuse vabatahtlikkusest võib veel lahtiseks jätta, siis punavõimu teenis Pant kõigile nähtava kirega, mistap… Kallis ajakirjandusloo huviline! Hoiduge tarmukalt uskumast Ene Hioni või Marjustini Pandi-pajatusi, mille järgi Valdo Pant polnud ei punane ega propagandist, vaid muster-ajakirjanik ja valgustaja… Sest kui te seesugusest sini-must-valgest Pandist vaimustuses lõpuks arhiivi jõuate, ootab teid ees sootuks vastupidine avastus. Milline, sellest annab aimu hiljuti «vanast raadiomajast ühe tagumise toa tagumise laua tagumisest sahtlist» leitud makilint.
See on Pandi ja ta KGB-kuraatorist kolleegi salvestatud usutlus Ojaste-vendade kolmikuga. Kaks venda neist olid metsavennad 14 aastat pärast märtsis 1949 küüdirongilt toime pandud n-ö kuritegu, st Siberi-tapilt pagemist. Metsaelu hüljates oli Ojaste Aksel 38 ja Arnold 34 aastat vana.
Pant pidas saadet õigusega sensatsiooniliseks ja tegi kõik, et tema KGB-kolleeg selle eetrisse toimetaks. Viimane pidi selleks tiitli välja mõtlema, kuna alapealkirja soovitas Pant ise “reklaami huvides” lisada sõna ‘mets’ või ‘metsavend’. Pasliku pealkirja «Tagasi inimeste sekka» panigi Pandi kuraator ehk Ervin Martinson, alias Jaan Mardi. Saade jõudis eetrisse suurte kärbetega paar kuud pärast salvestamist Põhja-Ameerikasse läkitatud eestikeelses saates.
Usutluse tagamõtte olid intervjueeritud metsavennad endamisi läbi näinud — julgeolekukomitee tahtis saada nende metsavendlusest lisatavet, lootes “raadiomeeste” kaudu kuulda enamat, kui nad seni otse neile olid rääkinud. Pant ise oli intervjuu eel vendade meelest kohtunud mõne julgeolekumehega, kuna ta usutledes viitas asjaoludele ja nimedele, mis peale metavendade olid teada vaid KGB-l.
Ülekuulamise moodi intervjuu kodumaa eetrisse ei jõudnud, või vähemalt ei pannud vennad ise seda tähele. Paragrahvidega ähvardavale Martinsonile vastandus lohutav Pant, kes vennaste süükoormat nende ema õlule kohendas. Ema nimelt polnud usaldanud sovetlikke võõrvõime, kes tema kaudu metsavennist poegadele legaliseerimisdokumente sokutasid. Vähe sellest, ei astunud ju ema ka küüdivagunis poegade pagemiskava vastu — lihtsalt ütles: «Kui tahate, siis minge!»
Ise küüdirongi jäänud, seitse aastat Novosibirski kandis sundasumisel viibinud Ella-Johanna Ojaste (1897-2002) naasis Eestisse 1956. Tema pojad olid metsavendadena vahepeal kaheksa korda piiramisrõngast pääsenud, Tartu linnaski paar lahingut maha pidanud. Kuraditosinateviisi julgeolekuamehi üle mänginud. Julgeolek olla neliteist aastat neid otsides kulutanud hunniku rublasid — väidetavalt miljoni.
Tõsi, Pant ja Martinson ei lasknud küüditamisest ega metsaelu romantikast oma saates kõnelda. Rääkimata tsensuurist, luges propagandaskeem seda toona täpselt samuti kui järgneva veerandsajandigi täielikuks tabuks.
VALDO PANT: Kas võime siis nii öelda, et ema ise ei pidanud küllalt jõudsalt sammu ajaga selle tõttu, et ta oli nii vana kasvatusega inimene, ja soovides teile head, faktiliselt tegi halba, pikendas teie metsaelu mitme aasta võrra.
AKSEL OJASTE: Jah, muidugi, see mure — need aastad oleksid jäänud olemata.
PANDI KOMMENTAAR: Siin ta on — kodanliku ideoloogia mõju, mis oleks võinud väga traagiliselt lõppeda.
Mingi arusaamatuse tõttu arvavad tänased toimetajad ERR-is, et poolsajandi kestnud sahtliaja järel nemad selle intervjuu esimest korda jaanuaris 2016 ringhäälingusse lasid. Aga see ilmus eetrisse juba 1963 ja seda Leedus töötava lühilaine-jaama kaudu Põhja-Ameerikale suunatud saateis. Need ½-tunnised programmid ameerika eestlastele toimusid KGB soovil ja Moskva käsul aastail 1959-1974 New Yorgi aja järgi kl 8 iga kolmapäeva ja reede õhtul. Selle ulgueesti kuulajale mõeldud saatekava alalisse autorkonda kuulus nii reservgebist Martinson kui ta hoolealune Pant, kelle agendinimi ENSV MN-i j.a KGB-s oli O. Uno…
Külma sõja ehe sündmustik, mis draamasarja Deutschland 83 dokumentaalsesse olustikku sobitub või seda kujundab, kronoloogiliselt:
• Idabloki salaluure ühisoperatsioon РЯН maist 1981 detsembrini 1984…
• Saksa uue laine hitt — Peter Schillingi ↑ «Major Tom» ↑ — jõudis esmakordselt kuulajani 3. I 1983 ( tõusis edetabeli tippu kõigil saksakeelseil mail, samuti Kanadas ning 30 aastat hiljem sai kõnealuse draamasarja tunnusmuusikaks )
• USA president Ronald W Reagan kuulutas NSV Liidu 8. III 1983 telekõnes Kurjuse impeeriumiks…
• Reagan avalikustas 23. III 1983 Strateegilise Kaitsealgatuse ( SDI ehk nn tähesõdade ) programmi…
• Lääne-Berliini Prantsuse Kultuurikeskuses 25. VIII 1983 Carlose grupeeringu abil sooritatud terroriakt 24 kannatanu, sh 1 hukkunuga…
• Korean Airlinesi lennureisi KAL-007 allatulistamine 1. IX 1983 N Liidu hävitajate poolt Sahhalini saare juures…
• Grenada sõjaline invasioon USA ja tema kohalike liitlaste poolt 25.-27. X 1983
• NATO Euroopa-üksuste tuumaharjutus Able Archer 2.-11. XI 1983…
• USA raketisüsteemi Perhsing II paigutamine Lääne-Saksamaale 2 aasta kestel, alates 30. XI 1983…
• Novembri lõpust 1983 asus Moskva levitama USA kaitseminister Caspar Weinbergeri libakõnet ja Riikliku Julgeolekunõukogu võltsitud direktiivi, justkui pidanuks USA võimalikuks tuumaründe esmalööki ja teinuks vastavaid ettevalmistusi juba aastast 1981…
Selle raadio eesti programm oli üks Külma sõja lõpu tõhusamaid saavutusi.
Artiklit Vabadusraadiost võib võtta aga Eesti Päevalehe (Delfi.EE) tööõnnetusena. Pealkirja sõnavalik on punanõuklik ja sisu on risustatud (tõmmisel oranžiga toonitatud) mõtte- ja faktieksimuste, ka lausjamaga.
Hämmastav on Radio Liberty leedu, läti ja eesti toimetuste enam-vähem ühise alguse vigane sokutamine aastasse 1976 Eesti Päevalehe muidu ontlikul EV🔞-ajaskaalal. Selle aasta kronoloogias tähistatud 5 ajaloohetke 8-st võiks tõesti kaudselt panna Müncheni raadiotoimetuse — täpsemalt tema teabetöö esimese täisaasta evitud eeliste — arvele. Just neid sündmusi, jah, kajastas RFE|RL ja mitte Eesti (NSV) punasse ropagandaali uppuv massimeedia. Ent sama kehtib ka iga järgneva aasta kohta.
Kui leppida aastaga 1976 kui tähisega Müncheni raadio eesti saadete ajaloos, siis massimeediumina nii Ameerika, Euroopa, NSVL-i kui ka Eesti olude tegeliku vahendamise tõttu. Samas tuleks peale katsesaadete juunist augustini ja igapäevaste saadete alguse septembris ■ 1975 esile tuua järgmised rõhutamist väärt tärminid ja ajalõigud.
■ 1984 viidi eesti, läti ja leedu toimetused RL-ist üle RFE-sse, millega kaasnes muude eeliste (eestkätt poliitilise) kõrval ka selline töövõit, nagu oma ♡ eesti asjatundja ametikoha loomine raadio uurimisosakonda. Alul sai selle koha Toomas Hendrik Ilves, tema järel Riina Kionka…
Vaba Euroopa Raadio eesti toimetusel algas 1980-kümnendi keskel seega oma siirdeaeg, sobival ajaloolisel hetkel ja senisest mitmekülgsema võimega jälgida ja kajastada eestlaste rolli sovetiimpeeriumi lagunemise protsessis. Aasta ■ 1986 lõpust intensiivistas N Liit RFE|RL-i saadete kuulamise segamist kuni ringhäälingu elektroonilise summutamise üldise peatamiseni novembris ■ 1988.
■ 1993 tõi RFE-le pöördelise siirdeaja järel objektiivsete olude rahunedes ka toimetuslikku stabiilsust. Eesti saadete ohjad võttis üle Peeter Kopvillem, kes viis lõpule Külma sõja järgse pereheitmise koos toimetuse kolimisega Münchenist Prahasse ■ 1995.
Vabadusraadio|Raadio Vaba Euroopa eesti toimetuse esimene juht juunist 1975 peale oli siiski Jaan Pennar ning viimaseks jäi Villu Känd. Ühes eesti, läti ja leedu saadetega lõpetati aastavahetuse ■ 2003—2004 aegu ka slovakkia-, bulgaaria-, horvaadikeelsed saated.
Lauri Tankler (EPL 12.5.2017)
Õhtulehe sari EV🔞 tähtsündmustest osutus veel suuremaks häbiks Eesti teise päevalehe mainele. Abitus ürituses reastada 100 Eesti sündmust 1918… 1991 sai vastukajata ära õiendatud Õhtulehe kõnealuse rubriigi sündmuse nr 66 all «Eestikeelne välisraadio» ilmunud eksitav väärteave ⇒ Isekiri: Mu meelen…
Kommunistid kuulutasid Berliini müüri teatavasti “kaitsevalliks fašismi vastu” (antifaschistischer Schutzwall). Selle propagandistlikult näivtõeliku sildi taha varjati rahvuslikku traagikat. Peale inimeste vaba voolu peatas Berliini müür ka aja.
Müür toimis 28 aastat, kaks kuud ja 28 päeva, pikendades DDR-i agooniat ning hoides idasakslasi kinni kommunistlikus vanglas… Kuni 1989 aasta 9. novembrini. Berliini müüri langust võib lugeda Saksamaa antikommunistliku revolutsiooni üheks kulminatsiooniks. Revolutsioon algas Leipzigi esmaspäeva-liikumisest, kui seal nädala alguse regulaarsete kogunemistega protestiti valimisvõltsingute vastu. Leipzigi liikumine paisus 1989. aasta oktoobris massimiitinguteks, mis levisid üle Ida-Saksamaa. Aasta hiljem Saksamaa ühines.
Kui Berliini müüri murti esimesed augud, ilmnes koheselt Eesti “laulu-revolutsioonääride” mahajäämus. Eesti NSV liidrid Vaino Väljas, Arnold Rüütel ja Indrek Toome olid vahetult enne seda, 1989. aasta 7. novembril, andnud avalikult au NSV Liidu relvajõududele, st sovetiokupantide paraadile. Ja vahetult pärast Berliini müüri langust, 10. novembril kogunes ENSV Ülemnõukogu arutama hinnanguid ENSV nukuparlamendi esmakoosseisu N Liitu “astumise” otsusele, st 22. juulil 1940 vormistatud Eesti vägivaldsele inkorporeerimisele. Et see polnud ikkagi “eesti rahva vaba tahte avaldus” — sellest saadi aru alles 12. novembril 1989. Eesti sai taas iseseisvaks paar aastat hiljem, alles siis, kui kõik NSV-d laiali jooksid.
Berliini müüri Lääne-külg meelitas poliitilisi tänavakunstnikuid. Värvitöid tehti reeglina öösel ja fotosid — järgmisel päeval. Kuid ühel suveööl peaaegu samaaegselt Laulva revolutsiooniga valmis grafiti koos värvivärske fotojäädvustusega: «Priius Balti riikidele — Eesti, Läti, Leedu!»
Tänapäevalt on jõudnud meieni selle autori teoste järgmised eestindused:
«Sündmused, mis muutsid maailma» (2008, 448lk)
«Inimesed, kes muutsid maailma» (2009, 360lk)
«Konfliktid, mis muutsid maailma» (2011, 454lk)
Viimase hind on muide 19€, kuna ingliskeelset originaali (2008, 512lk) saab ka kõigest 7€… 13€ eest.
Ei ole Rodney Castledeni eelnevaid raamatuid lugenud, kuid selle viimasega võinuks autor küll paremini toimida, kui oleks püüdnud tõsiasju säästa, jättes need ideoloogia-mikserist läbi laskmata. Ka fakte on Castledeni raamatus kohelnud hooletult. «Konfliktid…» on üle hinnatud ja kallivõitu raamat. Soovitan lugeda suure ettevaatusega. Loe edasi… Isekiri: Külma sõja portree
Küsimus: Millise ühe ja sama organisatsiooni kaks kõige kuulsamat liiget Wikipedia järgi on Rein Lang ja Vladimir Žirinovski?
Vastus: mõlemad on KGB variasutuse Injurkolleegiumi (Injurkollegija) liikmed. See 1934 asutatud firma tegutseb edasi praegugi 40 advokaadiga Venemaal, hoides samas “kindlaid ajaproovile vastu pidanud sidemeid advokaadifirmadega Balti riikides…”
Mis on variasutuse mõte? Variasutuse ja sirmorganisatsiooni mõte on toimida tema poolt varjatava ühenduse hüvaks nõnda, et tema tegevust varjatud ühendusele ei omistataks. See ülevaade keskendub GONGOdele — valitsuse organiseeritud ja opereeritud valitsusvälistele organisatsioonidele — nii Külma sõja ajal kui hiljem. Edasi juhatavad lugejat sirmorganisatsioonide loeteluga viited.
Esimene osa: Venemaa variasutused meil ja mujal maailmas — loe edasi siit: Isekiri.Blogspot.Com/2010/12/venemaa-variasutused-meil-ja-mujal.html
Ronald Reagani jaoks näitasid idaeurooplased oma vastupanu-võitlusega 1980. aastal USA-le ja kogu maailmale…
… mitte seda, kui kõrge on vabaduse hind, vaid kui õige see on. (Reagani valimiskampaania alguse kõne 1. septembril 1980)
Eestis algas see vastupanu sporaadiliste ja organiseerimata tänava-meeleavaldustega juba 1970. aastail. Toona oli Juri Andropovi, KGB jt range-liini-pooldajate pealetungi-surve tunda ka Eestis. See tõi kaasa EKP, sovetliku võõrvõimu ja selle kaasajooksikute leeris venemeelse kildkonna (Karl Vaino, Rein Ristlaane, Arnold Rüütli) elavnemise ja tegi rahva vaikiva kannatamise edaspidi enam-vähem võimatuks. Esimesed rahutuse ilmingud enne sotsiaalselt tormilist sügist 1980 olid toimunud ju pigem väljaspool pealinna… Loe lähemalt siit ja vt ka Isekirja: Sügisrahutuste kajastust AD1980 Ameerika Hääles
Isekiri 