Archive for the ‘Ilo’ Category

Veema — märg koduplaneet   Leave a comment


Planeedi, mida inimkond enamasti peab Maaks, võiks ümber ristida. Õigem oleks seda nimetada Veeks. Palju parem kõla! Saaksime vähimagi grimassita, naeratades või pisut huuli torutades ütleda:

Eau… Wasser… Woda… Vand… Víz… D’acqua… Nước… 水… 물…

Viimast, jah, hääldab korealane: mull…

Vääram ei oleks ka nimetus veekera või Vee-Maa. Ehk siis voolujooneline variant Veema.

Olemata kalade ega muu, meist märjemat kodu või miljööd nautiva Vee-elanikkonna suuvooder, võiksime siiski tunnistada, et suurem osa (71%) nn maakera on merede ja ookeanide all. Lisaks järved, jõed, allikad, kanalid, sood. Ja kõik muud veekogud, mis meid H2O-ga ümbritsevad, ehkki vahel vähem vedelal kujul, k. a see kiiskav-valge kristallvammus, mis Veema nabade ja kõrgemate nibude peal laigutab. Ja lõpuks kogu Veemat sinetusega kattev atmosfääri ilmaloor, milleks on taas H2O-gaas.

Vesi kuldne, sinav vesi,

oled kõige elu esi,

oled elu nagu valgus,

oled püha kõige algus…

Villem Ridala “Vesi kuldne”

Eks me isegi ole parajalt tahked H2O-kogud. Nagu seisab ühe noorendust tõotava veepudeli reklaamis: vesi on elu ja elu on vesi. Sest inimese koostises on 65-95% vesi. Eksisteerimegi pigemini vedelas olekus ja anname vastavalt vahetu ümbruse peegeldust. Tõuseme, mõõname, lainetame üheskoos. Ja alles tormihoost rahunedes saame ehedaks üheks oma kõiksuse terviklikkuses — inimkond samamoodi kui maailmameri. Tundmaks või taipamaks seda, ei pea olema ilmatu tark ega luuletaja. Aga luuletaja ütleb selle välja, paneb selle kirja enne teisi.

Vett endas ja enda ümber eitada on silmitult rumal, vale ja mõtlematu. Siin on Joseph Brodsky — kes on võrrelnud inimest vesimärgiga — hinge juurde viiva veetee avaja.

Brodsky: Water equals time and provides beauty with its double. Part water, we serve beauty in the same fashion./ Vesi võrdub ajaga ja on ilu kordaja. Meie osalt veest seisnedes teenime ilu samal moel.

Miks inimene, Homo sapiens sapiens — Mõtlev vesi! — on ikka maa külge klammerdunud ja hoidnud end veest, justkui lahustumise hirmus, kartlikult eemale?

Vesi rikub rõhtsuse põhimõtet, eriti öösel, kui tema pind meenutab teesillutist. Ükskõik kui tugev ei oleks su jalgealune asenduspind, tekk, vee peal oled mõnevõrra tähelepanelikum kui kaldal, tahe on rohkem stardivalmis. Vee peal, näiteks, ei saa kunagi olla nii hajameelne kui tänaval: jalad hoiavad sind ja su mõistust pideva kontrolli all, justkui oleksid mingi kompass.

Vt Joseph Brodsky, Vesimärk/ Watermark (1989)

Vesi teeb inimese elusamaks ja lisab meile füüsiliste olenditena väärikust. Mistap Brodsky armastas muist enim 3 linna. Kõik tema meelislinnad on uljad — enamikule (3/4) stiihiaist avatud metropolid: Peterburi, Venezia, New York. Kõik lasuvad praktiliselt või täienisti saarel ja SPb/Lng/Piiter suisa 101 saare peal.

Piiterist: “See on linn, kus üksildust taluda on kergem kui kuskil mujal — see linn on ise üksildane. (———) Vetikalõhnane meretuul on siin ravinud palju valedest, masendusest ja võimetusest rusutud südameid.”

Vt Brodsky “Ümberristitud linna reisijuht” kogumikus Täiel määral mitte keegi (Tln, 1991, lk 36) / “Guide to a Renamed City” (Joseph Brodsky, Less than one. NY, 1986, lk 568-586)

Maa eristab. Vesi samastab. Veema laulik on rääkinud.

Lisaks YouTube-video: Прогулки с Бродским/

Brodsky in Venice I, II, III, IV, V, VI, VII, VIII, IX, X.

Joseph Brodskyst veel: EestiMeel: Brodski Tartu või Tatrad

Isekiri: Vene saar või vahejaam

Posted 28. nov. 2011 by kaljuhlaid in Ilo, In English

Tagged with , , , , , ,

Vene saarest Ilvese—Aksjonovi järgi   Leave a comment


Vaade Eesti poole üle Peipsi järve (Konstantin Voutsen)

Saare kujund toimib eri rahvaste teadvusele erinevalt. Kui eestlastel jt mererahvastel on saared vabaduse, turvalisuse ja sõltumatuse sümboliks, siis venelasile kui suurele mandrirahvale seostub ‘saar’ väljapääsmatu üksinduse ja vangistusega.

Isekiri uurib lähemalt president Toomas H Ilvese augustis 2011 esitletud metafoori “vene saarest” Eestis. See Aksjonovilt laenatud ja valimisdebatil korduvalt kasutatud “Krimmi saare” kujundi kohaldamine Eestile on pinnapealne ja ropagandaali maiku üritus.

Edasi loe siit… Isekiri: Vene saar või vahejaam?

Lisa käsitletud vene kirjanike kohta… Ajastuse õnnistus: kuidas turustada sotsrealismi tuhmunud tähetolmu (Vassili Aksjonovist)

Isekiri: Sergei Dovlatov perlustratsioonist

Vene sõjasangarite kujud said uue sära   Leave a comment


Maailma antikommuniste ja russofoobe pani rõõmust vinguma läinud kuul Bulgaarias Venemaale antud õppetund. Sofias värviti nimelt üle Nõukogude sõjamälestis, nõnda et Punaarmee sõdurite kujud nägid välja kui ameerika superheerosed — Wolverine, Superman, Captain America jt. Nõukogulik punalipp sai aga peale USA tähed ja triibud ning loosung grafiti-kompositsiooni all kuulutas kogu võõba moega ühte jalga käivaks.

Fotosid vt Isekirjas ja lisaks loe: Punaarmee superheerosed vallutasid Sofia

Posted 4. juuli 2011 by kaljuhlaid in Ilo, külm sõda

Tagged with , , , ,

Zombide tund ERR-is   Leave a comment


Kihutustöö kõrgaeg jõudis Eesti ringhäälingusse umbes poole sajandi eest, kui piirid propagadakunsti ja kunsti vahel peaaegu kadusid. Ajastu saabumist märkis kõige eredamalt Gagarini lend kosmosse ja selle propagandistlik ärakasutamine nii maailma kui Eesti mastaabis.

Seda demonstreeris meile tagantjärele suurepäraselt ka ER/ERR, tuues 50 aastat hiljem taas, ehkki 59% ulatuses kärbitud kujul, eetrisse «Päevakaja» arhiivilindi saatekatkenditega (kokku 16 minutit), mis juubeldasid Juri Gagarini orbitaallennu üle. Arhiivisaade huvitas ER-i III programmi ehk Klassikaraadiot eeskätt, kuna sovetlike kosmosevallutuste aeg mõjutas “võimsasti ka noori eesti heliloojaid”. Isekiri lahkab aga põhjalikumalt saates kõlanud väliskommentaator Albert Kääri panust — see mees on nimelt kodukootud rahvusvaheliste vaatlejate (väliskommentaatorite) pioneer. Tema kosmiline väliskommentaar annab põhjuse meenutada Kääri teisi sarnaseid kommentaare.

Sovetiaegsete arhiivisaadete uuesti kuulamine on tore ja ehk ka vaimselt karastav (tervistav). Eriti kui saate eetrissetooja ei piirduks reveranssidega à la uudistetoimetus “oli teinud suurejoonelise töö” või ei nendiks liigse aupaklikkusega, et Eino Tambergi muusikateos ja Päevakaja “on hämmastavalt sarnased”… Loomulikult, Tamberg oli ju ER-i helirežissöör ja Päevakaja kõllid eesti ilmatukuulsate heliloojate töö!

Autor Tiia Teder, kes on samas programmi peatoimetaja, oli ER-i vanadest saadetest eemaldanud ka kõik kommunismi-osundused. Seda võib mõista mitmeti ja ka saateaja nappusega (59 minutit) põhjendada. Kuid kõrvuti arhiivilõikude menetlemise tavaga ka muis saateis ei oleks mõistlik mitte tähele panna ERR-i mineviku korporatiivset lakeerimist.

Samas ei söandanud autor välja öelda ega vihjata ka moraalse hinnangu võimalusele agitpropi suhtes üldse või ER-i enese panusele või saates osundatud kunstirahva osavõtule sest nurjatust külmast sõjast oma rahvaga. Saates mängiti ju Jaan Räätsa ja Eino Tambergi sovetliku kosmosevallutuse auks kirjutatud teoseid, aga puudus vähimgi verbaalne osutus eesti heliloojate kollaboratsionistlikule rollile kommunistlikus ajuloputuses. On täiesti võimatu mõista, mis on ER/ERR-i moraalsed kriteeriumid ja millest lähtudes käiakse ümber ERR-i arhiivi talletatud ajaloolise mäluga.

Kas Raadiomajas tegutseb EV avaõiguslik keham või võõrvõimust mahajäänud ENSV laip, mis vahel arusaamatul moel elumärke näitab? Pikemalt loe siit… Isekiri: Käär kosmilist ropagandaali

Järelehüüe Järvile ja teistele kadunud poegadele   3 kommentaari


«Ükskõik mida ärapöördumise õigustuseks ka ütled, tehingu peab välja maksma rahvas, kes sinule lootis; mida väiksem on rahvas, seda enam. Seda suurem on tema vendade kaastunne. [—] Ja nii ütleme meie: olgu neile võõramaa leib mõru, kes juurteta inimeste ässitusel vahetavad lapsepõlvehelid, kogu muusika hõbeseeklite ja kõige uuema Ameerika automargi vastu. Kodumaa kadunud pojad…»

Kes seda ütles? Vist keegi meie pea- või muiduministri nõunik? Kui autor meelde ei tule, vt… Isekirja dokument: Kodumaa & Muusika… Lisaks Isekirja võrdlus: Miks Järvi lahkus aastal 1980 & 2010…

Sama teema EestiMeelses blogis:

Olgu võõramaa leib neile mõru!
Arvo Pärt: (post)kommunism kestab pool sajandit
JärviGate: sovetiaeg Eesti kultuurielus

Kust tuli kapitalism?   1 comment


Viimaste aastate majanduslikud katastroofid on elavdanud vaidlust selle üle, mis on ‘kapital’ ja ‘kapitalism’. Vastandina Karl Marxile, kes omistas kapitalile moraalituid jooni, on kapital eetiliselt täiesti neutraalne, ei hea ega kuri, vaid lihtsalt tarvilik, umbes nagu vereringe organismis. Ta kannab edasi lõpmatut eluprotsessi ükskõik mis poliitsüsteemis, nii demokraatlikus kui kommunistlikus, ainult viimases viletsamalt kui esimeses… Lähemalt Mikiveri essees: Kas oleme kõik marksistid? Ja Ilmar Mikiverist endast vt siit

Attitudes and policies in relation to developments in the Eastern regions of Eurasia rest on the assumption that a switch to “capitalistic” practices will ring in the bells of freedom. Both the word “capitalism” and the thesis that economics determine the political structure come from Marx and have no foundation in reality… More: Balint Vazsonyi «Marks of Marx» (WT,  VIII/25/1998)

Kapitalismi käsitus 1940-1987Kapitalismi matus” ©Lembit Sarapuu, 1987.

Dexter Morgan saab terveks   Leave a comment


Nüüd on Dexter esimest korda ise roimarina ametliku kahtluse all. Objektiivselt võttes alusetult, subjektiivselt aga, see on Dexteri enda arust, täie õigusega. Nõnda et ta arvab koguni sobimatuks oma naise matustele ilmuda… Märk süümekast… Vähemalt sotsiaalselt tervistav! Loe ja vt lisaks siit

Tagasivaade Pärdi juubelikuule   2 kommentaari


Helilooja Pärt köitis Isekirja tähelepanu sel aastal mitmel korral. Siis kui ER-i Klassikaraadio kordas 5 aasta tagust saatesarja Arvo Pärdist (autor Immo Mihkelson). Ja Pärdi IV sümfoonia taasesituste puhul, mille esiettekanne toimus Los Angelesis jaanuaris 2009. Saatesarja võiks üllitada heliplaadil, kärpides ER-i enesekiitust, kordustealti autori omateksti, ja ehk parema pealkirjaga kui lihtsalt «Inimene ja muusika». Meeleldi ostaks siinkirjutaja tulevikus selle sarisaate salvestusega kuni 4-plaadise komplekti. Isekiri kordas ühtlasi (Kuulakem Arvo Pärti!) looja enda saatesõnu tema helivilja nautijaile:

“Oma muusikat võrdleksin puhta valgusega, kus kõik värvid on olemas. Ainult prisma võib selle valguse värvideks jagada ja värvid nähtavaks teha — see prisma võiks olla kuulaja hing.”

Posted 20. okt. 2010 by kaljuhlaid in Ilo, Raadio, Ringlevi

Tagged with , , , , , ,

Tom Cruise’i uus spioonifilm   Leave a comment


Ameerika filmikriitikute peksupoisiks sattunud “Knight & Day” (Nagu öö ja päev) on sellegipoolest nauditav. Tasub vaadata! Ja eriti neil, kes on nördinud mõrvalitsentsi nr 007 omaniku segavereliste, XXI sajandil välmitud järglaste pärst: “Die another Day” — “Casino Royale” — “Quantum of Solace”

Filmi pealkirja ühtmoodi eksitavad tõlked eesti, läti, prantsuse (Nuit et jour) jmt keelde eiravad algupärast kõlamängu knight—night (rüütel—öö), kuna venekeeli on originaali suisa vastandatud, — vene keeles “Рыцарь дня”, st “Päevarüütel” — ja miks mitte!

Loe edasi… Öö- või Päevarüütel?

Lisaks Isekiri: Baltlane von Stauffenberg?

Rahutorn/ Bašnja mira/ La Tour de la Paix/ The Peace Tower (Sankt Peterburg)   Leave a comment


Ristisamba-taolise klaasmälestisega on hädas ka Sankt Peterburg. Kohe püstitamise järel mais 2003 tekkis vastasrind linnakodanikest, kes polnud rahul sambaga ja/või selle asukohaga ning kes selle klaasioraks ristisid. Nüüd saime eesti ajakirjandusest teada, et klaasist Rahu Torn keset Peterburi mõraneb. Mõrad tulnud aga sellest, et ebatavalises õhukuumuses (21… 33°C) klaas nagu iga muu tahke materjal paisub… Siiski on 7-aastase mälestise riknemise põhjuste kohta avaldatud ka teistsuguseid arvamusi… Loe: Rist ja viletsus Peterburi klaassambaga

Posted 9. aug. 2010 by kaljuhlaid in По-русски, Ilo, In English

Tagged with , , , , , ,

Lumivalguke jt eesti inimesed   Leave a comment


Kas taevatähed võivad olla kuusnurksed? Selles raamatus küll. Siima Škopi 90. sünnipäeva puhul üllitas Tänapäev temanimelise eluloo-raamatu, milles graafik, raamatuillustraator ja plakatikunstnik Škop (sündinud 18. juunil 1920) kirjeldab käidud eluteed oma raamatupiltide + plakatite + perekonnafotode + mälestuskildude kaudu. Kui palju ses juudi päritolu “eesti inimeses” (Škopi väljend) ka ei hinnata realisti, kunstnikuna eelistas ta oma stiili lõplikule väljakujunemisele eksperimente. Ka see raamat on eksperiment. Kui realistlik on aga käesoleva pildiraamatu pakutav pilt? Kuigi Siima Škop ei ole teinud ka tagantjärele saladust, et ta on olnud tõsiusklik kommu, raamat seda siiski ei afišeeri. Sovetimeelsus kumab läbi aga mõnes kõrvalises detailis… Loe arvustust.

Posted 28. juuni 2010 by kaljuhlaid in Ilo, Lähiajalugu, Raamat

Tagged with , , , , , , ,