Vaenulik paradigma, haiglane meediapilt kleepuvad. Leidub Donald Trumpi fänne, kes peegeldavad seda, samastudeski vene kurjamiga… Ivan Drago vs Rocky Balboa

​Trumpi-hullustuse sündroom (TDS) kallutab haiglasele sundmõttele, et iga viimastki valupunkti ja ärritust su elus põhjustab Donald Trump — oma rahvast vaenlasele parseldav äraandja = rahvareetur (WT 14. 6. 2017 juhtkiri “A shooting war on Republicans“)

Trumpi aeg ei saagi olla kerge. Riigivõlg on massimeedia mahitet Obama ja tema valdavalt kriitikaprii valitsemisaja 8 aastaga pea 2-kordistunud ja nüüdseks 20 biljonile (amerikanistlikult triljonile) dollarile  lähenedes muutunud jätkusuutmatuks. Samal ajal on kõvasti alarahastet USA taristu ja sõjavägi. Ent mõned valijad tahaks veel suuremaid toetusi endale ja ilmselt veelgi enam teisi endale maksma panna. See stsenaarium võrdub progressivistliku utoopiaga, millise teostamise keeras pahempoolsete ja allavoolu-meedia meelepahaks kihva DJT valimisvõit. Tagajärg — peaaegu poolt riiki haarav TDS-i epideemia. Ajakrjandus aitab seda tõve levitades ühiskonda lõhestada.

Vaba maailma suund(umus) kao(tu)sesse on jätkuvalt tingitud humanismi egiidi varjus 150 aasta eest Das Kapitaliga alanud ning praeguseks lääneilma süvatagalasse kantud külmas sõjas. Võrdsuse kiustatuse pahest kantud ideoloogilise sõja autoritaristlikud võitjaid ühendaks politseiriigiks muudetud USA pahelisse vendlusse… Punase ehk II maailmaga, mis oma alamaile eraomandust lubamata praegu ometi nõuab enda kohtlemist I maailmaga võrdselt.

Kui USA omaenda raskuse või mingite väliste tagasilöökide all juba langeb kas või Kanada tasemele, siis hävib ka Euroopa. Pahemleer ei oota vaikselt võidu tundi, vaid hoolega totalitaristlikke võimuvõtteid teabeajastule sobivalt voolujooneliseks lihvides. Vaba ajakirjanduse mobiliseerimine võitlusrindele käib asja juurde.

Trumpi-vastases kampaanias on meediapriiuse lipulaev esialgu lekkima hakanud. Ent võib lähema nelja aastaga põhjagi minna… Ja see mõjutab paraku Eesti käekäiku. Mis juhtub, kui langeb põrmu vaba maailma peamine kants? Ja tõusetuks taas meile nii pakitsev küsimus nagu Balti riikide kaits(e)tus…

Pikemalt: Vaba ajakirjandus & võitlusajakirjandus

Vaade Eesti poole üle Peipsi järve (Konstantin Voutsen)

Saare kujund toimib eri rahvaste teadvusele erinevalt. Kui eestlastel jt mererahvastel on saared vabaduse, turvalisuse ja sõltumatuse sümboliks, siis venelasile kui suurele mandrirahvale seostub ‘saar’ väljapääsmatu üksinduse ja vangistusega.

Isekiri uurib lähemalt president Toomas H Ilvese augustis 2011 esitletud metafoori “vene saarest” Eestis. See Aksjonovilt laenatud ja valimisdebatil korduvalt kasutatud “Krimmi saare” kujundi kohaldamine Eestile on pinnapealne ja ropagandaali maiku üritus.

Edasi loe siit… Isekiri: Vene saar või vahejaam?

Lisa käsitletud vene kirjanike kohta… Ajastuse õnnistus: kuidas turustada sotsrealismi tuhmunud tähetolmu (Vassili Aksjonovist)

Isekiri: Sergei Dovlatov perlustratsioonist

Kommunistid kuulutasid Berliini müüri teatavasti “kaitsevalliks fašismi vastu” (antifaschistischer Schutzwall). Selle propagandistlikult näivtõeliku sildi taha varjati rahvuslikku traagikat. Peale inimeste vaba voolu peatas Berliini müür ka aja.

Müür toimis 28 aastat, kaks kuud ja 28 päeva, pikendades DDR-i agooniat ning hoides idasakslasi kinni kommunistlikus vanglas… Kuni 1989 aasta 9. novembrini. Berliini müüri langust võib lugeda Saksamaa antikommunistliku revolutsiooni üheks kulminatsiooniks. Revolutsioon algas Leipzigi esmaspäeva-liikumisest, kui seal nädala alguse regulaarsete kogunemistega protestiti valimisvõltsingute vastu. Leipzigi liikumine paisus 1989. aasta oktoobris massimiitinguteks, mis levisid üle Ida-Saksamaa. Aasta hiljem Saksamaa ühines.

Kui Berliini müüri murti esimesed augud, ilmnes koheselt Eesti “laulu-revolutsioonääride” mahajäämus. Eesti NSV liidrid Vaino Väljas, Arnold Rüütel ja Indrek Toome olid vahetult enne seda, 1989. aasta 7. novembril, andnud avalikult au NSV Liidu relvajõududele, st sovetiokupantide paraadile. Ja vahetult pärast Berliini müüri langust, 10. novembril kogunes ENSV Ülemnõukogu arutama hinnanguid ENSV nukuparlamendi esmakoosseisu N Liitu “astumise” otsusele, st 22. juulil 1940 vormistatud Eesti vägivaldsele inkorporeerimisele. Et see polnud ikkagi “eesti rahva vaba tahte avaldus” — sellest saadi aru alles 12. novembril 1989. Eesti sai taas iseseisvaks paar aastat hiljem, alles siis, kui kõik NSV-d laiali jooksid.

Berliini müüri Lääne-külg meelitas poliitilisi tänavakunstnikuid. Värvitöid tehti reeglina öösel ja fotosid — järgmisel päeval. Kuid ühel suveööl peaaegu samaaegselt Laulva revolutsiooniga valmis grafiti koos värvivärske fotojäädvustusega: «Priius Balti riikidele — Eesti, Läti, Leedu!»

Veel Berliini müüri ajaloost Isekiri: Poolsajand Berliini müüri varjus

Iga aasta saab Eestis mõni salaluure- või teenistustega seotud isik presidendilt autasu (vt Kapo presidendi…) Hiljem võib selguda, et austati EV vastu töötanud tegevspiooni ja/või endist KGB-nuhki. Nii oli lugu Herman Simmiga. See oli kellegi konkreetne prohmakas ja kellegi tegemata töö. Ei pea kolme korda arvama, kelle…

Kadriorus salatseti pärastpoole, kelle soovil Arnold Rüütel teda veebruaris 2006 autasustas. Presidendi kantselei hinnangul (seda juhtis aga Rainer Saks — samuti kõrge salateenistuja) toonuks selle paljastamine kahju EV-le. Nii samastati Simmi ordeni-kandidaadiks esitanud salaamet(nikud) jälle liigagi ennatlikult terve riigiga.

Tänavu kevadeks 2011 tõmbas Kapo joone alla KGB — sovetiaegsete julgeolekutöötajate ja -agentuuri — avalikustamisele. See 15 aastat pikkamisi ja vaevalt sujuv protsess pakkus Kapo koosseisule õige vähe pinget:

• Töö oli maksimaalselt 1/4 ametikoha koormusega.
• Avalikustati keskmiselt 43 gebisti aastas = üksainuke 1,2 nädala tagant.
• Paljastati kokku vähem kui 1/10 KGB Eestis tegutsenud koosseisu.
• Vt statistikat blogis Eesti Meel: … KGB-kirbutsirkuse resümee

Kapo jt salaametkonnad (Vikipeedia)

Halva uudise kommentaari uba: KGB paljastamist katkestades langeb Kapo vabaduse kindlustaja roll ja maine Eestis. See on tõsine asi ja võib tulevikus kätte tasuda. Tunda on ka riigi rahvusvahelise maine jätkuvat õõnestust. Ja see algas juba salapolitseile kohatu nime panekuga… Kas ei ole äkki tegu järjekindla gebistliku vm sabotaažiga?

Haritud inimest, samuti kui iga juuti, mustlast jt pruuni totalitarismi ohvreid või nende omakseid, paneb KAPO-brändi toomine meie julgeoleku-poliitikasse EV-d seostama Euroopa XX sajandi eriti jubetute mälestustega. Kapod olid Suur-Saksamaa koonduslaagrites need, kes omasuguseid, õnnetuid kaasvange, vaenata ja tappa aitasid, nii kutsuti nn kamraadipolitseinikke, saksa keeles Kameradschaftspolizei liikmeid…

Kapo nime kannab ka tuntud olmeparasiitide tõrjevahend. Selle Kapo toime on vist aegunud ega aita enam KGB-tarakanide vastu, kes nüüdsest võivad meie põranda- ja seinapragudes vabalt pesitseda…
Edasi siit: Uus mainelöök allapoole vööd

Lisa Isekiri: Eesti riik sai vastu magu

Võideldes poliitika läbipaistvuse eest ajab Julian P Assange (JPA) õiget asja ja õigel ajal, aga vales suunas. Washington on suhestudes maailma võtnud enam vastutust kui kogu kaltsakmaade koondis kokku, kes Moskvale ja Pekingile relvade eest müüvad oma hääli ÜRO-s.

Ei tasu otsida vandenõusid seal, kus neid pole. Mida on väärt üksi JPA väide Rootsist kui NATO salaliikmest. Tema kujutluspilt rahvusvahelisest elust —— et mitte öelda maailmavaade —— on arutu ja ilmselt paranoilisem kui eestlaste Venemaa-hirm, nagu see CableGate’iga ilmnes USA diplomaadi hinnangus —

“almost-paranoid perception of an imminent Russian attack” (27.4.2009 läkitus Tallinna suursaatkonnast)

Pealegi eirab JPA geopoliitilisi tõsiasju — vt StratFori juhi George Friedmani analüüsi:

“Assange’s claim that geopolitics has changed is as false as it is bold…” (STRATFOR: Taking Stock of WikiLeaks)

Teisalt on JPA ise moodsa, post-bipolaarse ja Külma sõja järgse aja nähtus. Ja JPA võib tahtmatult isegi maailma depolariseerumise üks instrument olla.

Avalikkuse evitamist ja läbipaistvuse selgitamist alustas JPA ometi õigest kohast — lekkekavaga kommunistlikest Hiina RV-st ja Vietnami SV-st. Seal mõistagi oli lekkivaid saladuselätteid napilt. Nii et salajase teabe vood oleks ära kuivanud enne, kui JPA üleilmse kuulsuse saavutas.

Vabas maailmas aga jagab isegi erasektor avalikk(us)e teenusi, kaupade, teenuste ja rahavoolu kõrval vaba teabevoolu. Aitüma teile, Google, Visa, Amazon, PayPal… Mõnda teist on JPA tegevus nii sügavalt solvanud, et te oma tehnilise abi VikiLeketele peatasite… —Milleks oli ehk voli ja õigus kliendilepingu järgi… Ja JPA omakorda loeb teid USA välispoliitika sabarakkudeks… Nii piiratud maailmapilt! Vist oleks etem, kui nad osutuksid Puna-Hiina kannupoisteks?

Üks on kindel, läänelikult avatud süsteem on saladuste hankijale kerge saak. Samas USA pole taoliste leketega nii haavatav kui salatsev, autoritaarne režiim või suletud ühiskond. Küll võib Interneti leiutanud USA nüüd paremini mõista hiina punaste pettumust Goolge’is jm vaba maailma teabeajastu leiutiste pahupooles. Ei saa välistada taganemist vaba teabevoolu põhimõtteist ja empaatia vaimus järelmeid, nt vastastikust konvergentsi ja totalitaarseid küberregulatsioone üleilmses ulatuses.

Avalikustajale tasub saatus (või CIA) ta enda vahenditega, tuues üldsuse ette JPA eraelu (vt 14.12.2010 New York Posti: Lonely blond leaker seeks hottie või 19. skp Londoni Daily Maili: The wildly promiscuous lifestyle of WikiLeaks boss Julian Assange) Niisiis on Julian P Assange, alias Harry Harrison, käitunud vastutustundetult oma seksipartneritega. Kui teda taheti vahele võtta, siis tehti seda õiges kohas, kus JPA kombeid kvalifitseeritakse alamastme vägistamisena — roima selline määratlus on vahest ekslik ja kindlasti ebatäpne. Irooniliselt saab muu maailm Rootsi krimiseadustiku vastavaist sätteist sotti alles JPA süüasja käsitledes.

Vaba maailm ei andesta.

Loe ka Jüri Estamit: Mis on Assange’i ülesanne? — (TMS-is)