Mis on idapiiri uutmise sõnum? Mida keegi ka ei räägiks, Eesti pooldab Venemaa võimuladviku totalitaarset, neostalinistlikku valikut.

Külma sõja järgsed ulmad peaks ju läbi olema! Aasta 2014 järjekordne äratus ja selgelt eristunud ponnistused koondamaks apokalüptiliste suundumuste vastu tsiviliseeritud maailma ühisrinnet, milles me riik Läände joonduks, on Eestile nagu jumalamärk ja ootamatu taevakink. Kummati tahab Eesti neid  tühistada just oma, kodukootud reaalpoliitikaga. Legitimeerime idanaabriga kahtlasi pakte sõlmides türanni ja naaberriikide territoriaalse tervikluse paadunud rikkujat… Vaat mis on Eesti välispoliitika ideaal! Ja kust see tuleb?

Isekiri on osutanud Putini režiimile kui halvimale variandile nii Venemaa kui tolle naabrite käekäigus juba ammu. Stalini roimi õigustaval ja massimõrva abil võimu koondajal ei jää üle poliitilisi väljavaateid peale lõputu korrakõvenduse (järelmiks našism) ning permanentse ekspansiooni (imperialism). Ei rahvuslaste ega sõjaväehunta pääs Kremli poleks täna hullem sellest värvitust nuhist, Riikliku Julgeolekukomitee (KGB) majorist, kes võimu usurpeerides ainuisikuliselt evis korraga miljardäri, isevalitseja ning tuumakohvri peremehe rollid. Mitte üle-, vaid alapakkumine on ütelda: putinistlik VF on Kurjuse impeeriumi reainkarnatsioon. Antisotsiaalsete sidemete, komplekside ja puntras psüühikaga VVP on manamas sovetipärimuslikku kurjust hukutavasse valemisse terve planeedi jaoks.

Niisiis, näime küll NATO lennukeid, USA brigaade, soomukeid ja tanke, lõpuks tuumaheidutust ootavat… Kuid panused luhtuvad, lootus läheb liiva ning Putini-vastane retoorika Eesti esindajate suus on sisutu sõnamulin, kui see kõik panna 18. veebruaril 2014 Moskvas sündinud pakti valgusse.

Eesti idapiiri uuendamise alus, nagu varem täheldatud, on Stalin—Putin—Paeti pakt (SPPP —>), mis omakorda kroonib MRP tagajärgi.

Kuna EV välisministeerium idapiiri läänepoole nihutava lepete paketi taas parlamenti viis, ning kui viimane need tõesti ratifitseerib, siis saavutab Stalini ekspansiooni- ja koloniaal-poliitika oma eesmärgid Eesti osas pea ideaalkomplektis.

I. Eesti minetaks EW ainsa eheda võidu — oma diplomaatide maailma-poliitilise saavutuse — Tartu rahulepingu ja põhiseadusliku idapiiri.
II. Eesti riik taanduks õigusliku järjepidevuse aluselt, samas legitimeerides Eesti NSV…
(a) tunnistades, et EW on vabal tahtel ja välise sunnita astunud NSVL-i…
(b) kinnitades, et tänane Eesti ongi ENSV õigusjärglane…
(c) andes õigustuse sovetlikule anastuse, invasiooni ja okupatsiooni ja nendega kaasnenud kahjudele jm järelmeile Eestis, kus NSV Liit justkui ei rikkunudki rahvusvahelist õigust…
(d) tunnustades sovetiaja kolonistide (muulaste, elanikkonna kolmandiku) õigust otsustada põlisrahva tuleviku üle ja määrata Eesti riigi käekäiku.

Lühidalt: Vabadussõja tulem Tartu Rahu+Piirilepingu näol, samuti vastupanu okupatsioonidele ja pagulaskonna välisvõitlus omariikluse taastamisel kaovad mitte üksnes ajaloo prügimäele, kus palju sellest ju paistab olevatki, vaid otse sügavasse ja märga hauda! Eks ole, oivaline kink aprillimässu+maiparaadide korraldajale! Pealegi maksame “kaotatud Vabadussõja” reparatsioone:

• loovutame Narva ja Soome lahe majanduslikult olulise mereala…
• laseme Narva jõe kogu hüdroenergia allavoolu…

Narva elektrijaama düüside veetaseme reguleerimise “usaldame” samuti suuremeelselt idakalda uuele õiguspärasele omanikule… Hoob, et moskoviidid saaks meid edaspidi veel millegagi pitsitada. Kas pole äraandmisel lõppu?!

Küsiks üle ja mõtleks veelkord, kes on need isikud, kes võõrhuve järgides juba veerand sajandit on piiriuutmise asja valesuunda ajanud? Kas ainult hirmust tegid nad Eesti valiku putinistliku (neostalinistliku) piiri kasuks?

Piiriuutjate ja Tartu rahu matjate tegevust on alatasa katnud propagandatuli — petujutt Lääne müstilisest survest, olgu siis USA, Brüsseli, Berliini või NATO poolt. See on kauge kaarega tõiku eirav, rumal jobujutt, kuna Eesti piiriuutmisõhinas asjatajad ju igaühele näha. See on põhiliselt vene salateenistuse endise KGB (praeguse SRV-i) ja GRU agentuuride kavakindel töö ja täppi sihitud saavutus. Nonde Venemaa mõjuisikute jm agentide nimed on teada kõigile. Tolle tänamatu riigipiiri uutmise saab kokku võtta aga ühe sõnaga — reetmine.

Teame kah, miks ei ole riigireetmise vandenõu suvatsenud märgata EV kaitsepolitseiamet.

Simmi-efekt… —>

Kapo kohver ongi Venemaal.

Kaheksakümmend aastat paavsti häält! Katoliku kiriku tarve kommunikeeruda kiriku liikmete ja muu ilmaga viis esimese maailmaraadio sünnini aastal 1931.

Ja Vatikani Raadio loojaks ei saanud seejuures keegi muu kui raadioleiutaja Guglielmo Marconi!

Marconi Vatikani raadios (filmikroonika 1931)

Kuidas Vatikanis sündinud rahvusvahelisse ringhäälingusse suhtuti Stalini aja Eestis, saab lugeda Isekirja põhiveebis.

Edasi… Isekiri: Vatikani Raadio LXXX

Maailmalõpu-ennustused on sama vanad kui maailm ega saa otsa enne, kui maailm lõpeb. Jätkusuutlik retsept oleks: taandada katastroofiootus kosmiliseks sisekaemuseks.

Ameerika raadiojutlustaja Harold Camping seadis uue viimsepäeva algustärmini (21. mai 2011) ja lõpptärmini (21. oktoobri 2011) Loe edasi… Isekiri: Kuidas nullida maailmalõppu

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) ja Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku (E.E.L.K.)

“nähtavat ühtsust kinnitava lepingu”

sõlmimine 13. novembril Tallinna Toomkirikus sarnanes Kremli tseremooniaga kaks ja pool aastat tagasi, kui president Putin kunagise KGB väärikate kaastöötajate audientsil ühendas Vene Välismaise Õigeusukiriku Moskva Patriarhaadiga. Patriarhaat taastati Venemaal AD1943 ja kõik järgnevad patriarhid Sergiusest Alexius II-ni pandi paika N Liidu jumalasalgajaist juhtide poolt. Tegevuseks tarvliku tunnustuse said kirikud NLKP-lt — ning toimisid roimarliku salapolitsei kontrolli — ja NSV Liidu MN-i j. a usuasjade nõukogu eestkoste all. Isekiri küsib, kas ka meie kirik toona oli variasutus…

Vastus EELK variasutuseks olemise küsimusele on oluline peamiselt ajaloo seisukohalt. Vastusest sõltub aga seegi, kas kiriku “nähtav ühtsus” on tõeline või rajatud liivale. Kas liidetud kehandi nähtamatu lõhe armistub, sootuks kaob või sealt jookseb tulevikus verd? Edasi…

Lisalugemist: Usklike kimbutamisest 1980. aastail

Alates “Aktuaalse kaamera” 18. VII  saates talle pühendatud peauudisest kuni viimaste avaldusteni pole Andres Jõesaar käitumisjoont muutnud. Mida ta sest ka ei räägi, mõtleb Jõesaar meediajuhina jätkata.

Laupäeva, 6. XI hommikul BNS-ile ja AS-i Eesti Meedia väljaandeile tegi ta uue “tagasiastumise” avalduse ja näitas end järgmisel päeval avalikkusele Jaani kiriku remondi järgsel jumalateenistusel. Nii viis pime juhus või püha vaim kokku Jõesaare, Jumala ning reporterid (vt 7.11.2010 Delfi.EE-s).

Jõesaare intervjuude refrään: «Ma ei jätka juhi kohal!» (vt 6. XI Kanal-2) on sama kindel kui varem, ent seekord paljastus ka Jõesaare PR-kampaania peenmehhaanika: aja aga vana palitu selga, kulunud kingapaar jalga, et vaid kahetsus enam välja paistaks… Sootuks teist, mitte kahjutundelist ja süümetut avaliku elu tegelast võis näha umbes samal ajal toimunud spordikongressil (vt YouTube’is 9′ või SportTV.EEs 1′)

Ettevaatust! Andres Jõesaar — rooliroimar & meediamanipulatsiooni peenmehaanik

Jõesaare  avaldused on sihitud süüdlasevarju eemaldamisele endalt ilma avalikkusest taandumise tegeliku tagamõtteta.

Jõesaar on juba 10 aastat Rahvusringhäälingu nõukogus (RRN), mis on riigieelarvelisi meediume (ETV1, ETV2, Vikerraadio, R-2, R-4, Klassikaraadio ja kõik ERR-i veebiportaalid) juhtiv järelevalve-asutus. Aga hoolimata 17.7.2010 tema osalusel inimese surmaga lõppenud liiklusõnnetusest Jõesaar nõukogust “siiski lahkuda ei kavatse” (BNS 11.8.10). Nõukokku jäämise kavatsus on tänagi kindel. Millest hoolimata on tal õnnestunud näiva “lahkumise” meediamulle ajakirjanduse abil suureks puhuda. Ja peavoolumeedia osutub talle mugavaks võlupeegliks, mille ees Jõesaar võib hubaselt kenitleda: Oh, peeglike-peeglike seina peal, kes oleks parem kahetseja ilma peal?!

Avalik-õigusliku meedia seis ei saa hea olla, kui süümetu ilmega Jõesaar selle juhtimises osaleb. Tema püsimise tõttu RRN-i koosseisus ei saanud ka parlament sinna valida RRN-i tulevase esimehe uut kandidaati. Juhi kohalt lahkumise jutuga suutis Jõesaar häälestada massimeediat talle soodsale kahetsuslainele. Samas ERR-i juhtimishoobadest kinni hoides, tihkab ta hoida kätt ka oma juhtumi meediakajastusel ja mõjutada avalikkuse suhtumist sellesse. Vt põhjalikumat analüüsi Jõesaare süüasja meediaretseptsioonist siit.

Ronald Reagani jaoks näitasid idaeurooplased oma vastupanu-võitlusega 1980. aastal USA-le ja kogu maailmale…

… mitte seda, kui kõrge on vabaduse hind, vaid kui õige see on. (Reagani valimiskampaania alguse kõne 1. septembril 1980)

Eestis algas see vastupanu sporaadiliste ja organiseerimata tänava-meeleavaldustega juba 1970. aastail. Toona oli Juri Andropovi, KGB jt range-liini-pooldajate pealetungi-surve tunda ka Eestis. See tõi kaasa EKP, sovetliku võõrvõimu ja selle kaasajooksikute leeris venemeelse kildkonna (Karl Vaino, Rein Ristlaane, Arnold Rüütli) elavnemise ja tegi rahva vaikiva kannatamise edaspidi enam-vähem võimatuks. Esimesed rahutuse ilmingud enne sotsiaalselt tormilist sügist 1980 olid toimunud ju pigem väljaspool pealinna… Loe lähemalt siit ja vt ka Isekirja: Sügisrahutuste kajastust AD1980 Ameerika Hääles

Eesti kõige trotslikumate usklike ahistamise ja tasalülitamise üritused algasid hiljemalt 1970/1980-kümnendi vahetusel, ent kõige räigemad justiitsroimad sooritati järgneva kümnendi kestel. Repressioonides osales isegi Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, mille juhtkond oli KGB poolt infiltreeritud.

Nii juhtus näiteks 1984, so enne rahvusvaheliselt tuntud pastor Harri Mõtsniku kinnipanekut 1985. aastal, et EELK oli Mõtsniku eelnevalt Urvaste koguduse kirikuõpetaja ametist vabastanud, st jätnud tema kiriku poolt kaitsetuks, samuti ilma töö ja sissetulekuteta. Et aga KGB süüdistusmaterjali sekka sattus ka Mõtsniku kiri EELK peapiiskopile, kelleks oli juhtumisi KGB agent Ego, alias Edgar Hark, siis võib oletada, et saadetise teekond EELK Konsistooriumist KGB kohalikku kontorisse Pagari tänaval polnud ei pikk ega keeruline.

Sellest ja teistest juhtumitest loe lähemalt siit — Isekiri: Usklike kimbutamisest 1980-kümnendi Eestis ja vaata fotokoopiat KGB variasutuse Eesti Raadio Pressibüroo juhi Jüri Raudsepa ettekandest KGB-le siit

“Me teame, et Issand võib imet teha ja et me parimad huvid on tal südamel” — leiavad Mehhiko lahe ääres palveks ühinevad babtistid jt risitusulised. Loe lisa ja vt ka randa ühispalvesse kogunenute pilti (foto ajalehe NYT anonüümselt lugejalt 10. V 2010)

Pastor Allen Jenkins of the First Missionary Baptist Church in Bay St. Louis led over 20 members of the congregation in prayer at Sunday afternoon, in hopes of divine intervention with the oil spill. According to Jenkins, other local churches in the area held prayer groups at the same time in a “show of unity and strength.” “We were praying that the oil slick would dissipate,” said Pastor Jenkins “And that it wouldn’t create any ecological or economic problems for our coast. We know the Lord can work miracles and has our best interests at heart.” For the past 5 years, people of the Mississippi Gulf Coast — with the help of volunteers throughout the country — have worked to rebuild their cities after the devastation of Katrina. Now, in the face of this man-made disaster, they are utilizing things learned from Katrina recovery — like directing energy toward volunteer training for eventual clean-up.