Külma sõja ehe sündmustik, mis draamasarja Deutschland 83 dokumentaalsesse olustikku sobitub või seda kujundab, kronoloogiliselt:
• Idabloki salaluure ühisoperatsioon РЯН maist 1981 detsembrini 1984…
• Saksa uue laine hitt — Peter Schillingi ↑ «Major Tom» ↑ — jõudis esmakordselt kuulajani 3. I 1983 ( tõusis edetabeli tippu kõigil saksakeelseil mail, samuti Kanadas ning 30 aastat hiljem sai kõnealuse draamasarja tunnusmuusikaks )
• USA president Ronald W Reagan kuulutas NSV Liidu 8. III 1983 telekõnes Kurjuse impeeriumiks…
• Reagan avalikustas 23. III 1983 Strateegilise Kaitsealgatuse ( SDI ehk nn tähesõdade ) programmi…
• Lääne-Berliini Prantsuse Kultuurikeskuses 25. VIII 1983 Carlose grupeeringu abil sooritatud terroriakt 24 kannatanu, sh 1 hukkunuga…
• Korean Airlinesi lennureisi KAL-007 allatulistamine 1. IX 1983 N Liidu hävitajate poolt Sahhalini saare juures…
• Grenada sõjaline invasioon USA ja tema kohalike liitlaste poolt 25.-27. X 1983
• NATO Euroopa-üksuste tuumaharjutus Able Archer 2.-11. XI 1983…
• USA raketisüsteemi Perhsing II paigutamine Lääne-Saksamaale 2 aasta kestel, alates 30. XI 1983…
• Novembri lõpust 1983 asus Moskva levitama USA kaitseminister Caspar Weinbergeri libakõnet ja Riikliku Julgeolekunõukogu võltsitud direktiivi, justkui pidanuks USA võimalikuks tuumaründe esmalööki ja teinuks vastavaid ettevalmistusi juba aastast 1981…
Õpinguid Tartu valla Kõrveküla põhikoolis meenutab Enn Tarto :
Minul on meelde jäänud, et I klassi õpilasena lugesin mingi punase propagandaürituse raames kooli ees omal initsiatiivil keelatud eestimeelse luuletuse. Õpetajad olid kohkunud, aga mind üles ei antud ja Siberi-sõit jäi ära.
Kuid õpetajateperes leidus kollaborant: minu elu esimeseks tõsiseks poliitiliseks võitluseks ja võiduks kujunes kooliaasta 1952-1953. Klassijuhataja ja Vaike Tõniste-Laarina eestvõtmisel hakati mind suruma komsomoli (noorkommunistiks). Keeldusin. Mind pandi suurel vahetunnil nurka seisma, klassijuhataja jättis peale tunde. Ma jäin endale kindlaks ega astunud komsomoli. Tundsin tookord, et enamik õpilasi ja õpetajaid toeatsid mind moraalselt.
Pärast kooli lõpetamist saatis vähemalt 10 aastat mind salajane iseloomustus:
«… demonstratiivselt keeldus astumast kommunistlikku noorsooühingusse ja ässitas kaasõpilasi mitte astuma»
Aastal 1957 Eesti NSV Ülemkohtu istungil minu üle oli see väljavõte iseloomustusest süüdistaja lemmikpala.
[—]
Minu koolitunnistusel kahtesid polnud. Tekkisid aga probleemid vene keelega.
Ema kutsus vene keele õpetaja Karl Rüütli meile Univere tallu järeleaitamistundi andma. Rüütli oli koolis väga ettevaatlik, aga meie kodus muutus avameelseks. Ta oli väga eestimeelne vanahärra. Tema, minu ema, vanaema ja mina ajasime terve päeva juttu poliitikast. Kui läks juba pimedaks, siis õpetaja Rüütli ütles, et peab koju minema. Ta arvas, et naine hakkab muretsema: naine kardab, et NKVD on ta mehe vangi pandud. Õues ta küsis: “Miks ma siia õieti tulin?” Minu ema selgitas, et Ennul on vene keelega probleemid.
Koolis õpetaja Karl Rüütli ütles mulle, nii et keegi ei kuulnud: “Enn, mulle tundub, et sul on kavas Eesti eest võidelda. Selles võitluses on kindlasti vene keelt vaja. Võta hakka vene keelt õppima!” Ma hakkasingi vene keelt õppima ja lõpueksami tegin viiele.
Aga vene keelt läks tõesti varsti vaja. Neljandal novembril 1956. aastal tegime ja levitasime lendlehti noorteorganisatsiooni Eesti Noorte Malev liikmetega Ungari ülestõusu toetuseks. Meid arreteeriti 25. detsembril 1956. Patarei vanglas ja hiljem represseerijad rääkisid ju vene keelt.
Ja kui me 1957. aasta kevadel jõudsime poliitvangidena Mordvasse vangilaagrisse, siis meid ootasid juba vene üliõpilased Moskva Riiklikust Ülikoolist. Nad olid raadiost kuulnud, et Tartus tehti ungarlaste toetuseks lendlehti. Üks osa üliõpilasi ja mõned õppejõud korraldasid n-ö aulakonverentsi ja saatsid NLKP peasekretärile Hruštšovile märgukirja:
«Nõukogude väed Ungarist välja!»
Vangilaagrisse toodi Moskva üliõpilased enne meid ja nendega tuli ju vene keeles rääkida.
Enn Tarto ettekanne II maailmasõja järgsest Kõrveküla koolist 13. mai ajalookonverentsil Kõrvekülas Tartu vallas. Kogu teksti vt Memento.EE-s: Kõrveküla Põhikooli 245. aastapäeva tähistamine
Kommunistid kuulutasid Berliini müüri teatavasti “kaitsevalliks fašismi vastu” (antifaschistischer Schutzwall). Selle propagandistlikult näivtõeliku sildi taha varjati rahvuslikku traagikat. Peale inimeste vaba voolu peatas Berliini müür ka aja.
Müür toimis 28 aastat, kaks kuud ja 28 päeva, pikendades DDR-i agooniat ning hoides idasakslasi kinni kommunistlikus vanglas… Kuni 1989 aasta 9. novembrini. Berliini müüri langust võib lugeda Saksamaa antikommunistliku revolutsiooni üheks kulminatsiooniks. Revolutsioon algas Leipzigi esmaspäeva-liikumisest, kui seal nädala alguse regulaarsete kogunemistega protestiti valimisvõltsingute vastu. Leipzigi liikumine paisus 1989. aasta oktoobris massimiitinguteks, mis levisid üle Ida-Saksamaa. Aasta hiljem Saksamaa ühines.
Kui Berliini müüri murti esimesed augud, ilmnes koheselt Eesti “laulu-revolutsioonääride” mahajäämus. Eesti NSV liidrid Vaino Väljas, Arnold Rüütel ja Indrek Toome olid vahetult enne seda, 1989. aasta 7. novembril, andnud avalikult au NSV Liidu relvajõududele, st sovetiokupantide paraadile. Ja vahetult pärast Berliini müüri langust, 10. novembril kogunes ENSV Ülemnõukogu arutama hinnanguid ENSV nukuparlamendi esmakoosseisu N Liitu “astumise” otsusele, st 22. juulil 1940 vormistatud Eesti vägivaldsele inkorporeerimisele. Et see polnud ikkagi “eesti rahva vaba tahte avaldus” — sellest saadi aru alles 12. novembril 1989. Eesti sai taas iseseisvaks paar aastat hiljem, alles siis, kui kõik NSV-d laiali jooksid.
Berliini müüri Lääne-külg meelitas poliitilisi tänavakunstnikuid. Värvitöid tehti reeglina öösel ja fotosid — järgmisel päeval. Kuid ühel suveööl peaaegu samaaegselt Laulva revolutsiooniga valmis grafiti koos värvivärske fotojäädvustusega: «Priius Balti riikidele — Eesti, Läti, Leedu!»
Eesti TV põhikanalile ETV-1 jõudis 8. juunil 2011 sarja «Seitseteist kevadist hetke» kärbitud ja koloreeritud variant. Keskealised ja vanemad eestlased teavad seda filmi oma käest, kui see veel must-valge oli. Vene ajal näidati seda korduvalt. Max Otto von Stirlitzi vaimustust 1970. aastate Eestis nagu ei mäleta.
Mõni vanem vaataja meenutab, et vaatas seda tükati ja arvab et… “Nüüd vist samuti, kui peale juhtun. Kas konkreetset filmijagu lõpuni, ei seda ei tea.”
Omaette küsimus, kuidas võtavad eesti noored vastu seda omaaegset vene kultusfilmi.
Miks ETV-1 seda üldse näitab? Vahest lihtsalt poliitilisest lapsemeelsusest. Isekirja hinnangul on too kunstiteos totalitaristlik. See rõhuv taak mõjub enamgi nüüdses, Stirlitzi-sarja uuendatud, ülevärvitud ning 3 tunni võrra lühendatud variandis.
Moskva politoloog Sergei Markov, kes mh on Kremli ajaloo võltsimise vastase komisjoni liige, soovitas Venemaa Hääle (GR) ja tema siinse sõsarraadio Euro FM-i saates pöörata WikiLeaksi löögirusikas Eesti vastu:
Siin pole midagi uut, peame püstitama küsimuse globaalselt, tegema agarat koostööd rahvusvahelise üldsusega, mis saab üha mõjukamaks. Tuleb WikiLeaksiga töötada. Võtame või venelaste vaenamise küsimuse Lätis ja Eestis — kuni me neile Moskvast survet avaldame, tajutakse seda vabadust armastavate väikeriikide kallale kippumisena tohutu Venemaa poolt, kuid meil tuleb asja ajada pahemparteidega Brüsselis, Berliinis ja Prantsusmaal ja selle sama WikiLeaksiga. Laseme temal avaldada materjale Eesti salateenistustest, kes taotlevad venemeelsete organisatsioonide lagundamist.
Ronald Reagani jaoks näitasid idaeurooplased oma vastupanu-võitlusega 1980. aastal USA-le ja kogu maailmale…
… mitte seda, kui kõrge on vabaduse hind, vaid kui õige see on. (Reagani valimiskampaania alguse kõne 1. septembril 1980)
Eestis algas see vastupanu sporaadiliste ja organiseerimata tänava-meeleavaldustega juba 1970. aastail. Toona oli Juri Andropovi, KGB jt range-liini-pooldajate pealetungi-surve tunda ka Eestis. See tõi kaasa EKP, sovetliku võõrvõimu ja selle kaasajooksikute leeris venemeelse kildkonna (Karl Vaino, Rein Ristlaane, Arnold Rüütli) elavnemise ja tegi rahva vaikiva kannatamise edaspidi enam-vähem võimatuks. Esimesed rahutuse ilmingud enne sotsiaalselt tormilist sügist 1980 olid toimunud ju pigem väljaspool pealinna… Loe lähemalt siit ja vt ka Isekirja: Sügisrahutuste kajastust AD1980 Ameerika Hääles
Isekiri 