Eesti Nõukogude ajakirjanik Valdo Pant (1928-1976) tahes või tahtmata kinkis julgeoleku-komiteele oma hääle, mis terve 1960-kümnendi Külma sõja lahinguriistana oli KGB päralt… Seda eeskätt sovetliku salaluure poolt kureeritud propagandameediumides, nagu Tõe Hääl, Kodumaa jt perioodiliselt või ühekordselt ilmuvad trükised, eriti aga nonde Moskva + Tallinna raadiosaadete juures, mida adresseeriti ulgueestlasile. Pandi panuse kaalukust kinnitab Eesti Riigiarhiivi põnev ja kogukas varamu, mis alles ootab süüvimist.
Kui küsimust tema salateenistuse vabatahtlikkusest võib veel lahtiseks jätta, siis punavõimu teenis Pant kõigile nähtava kirega, mistap… Kallis ajakirjandusloo huviline! Hoiduge tarmukalt uskumast Ene Hioni või Marjustini Pandi-pajatusi, mille järgi Valdo Pant polnud ei punane ega propagandist, vaid muster-ajakirjanik ja valgustaja… Sest kui te seesugusest sini-must-valgest Pandist vaimustuses lõpuks arhiivi jõuate, ootab teid ees sootuks vastupidine avastus. Milline, sellest annab aimu hiljuti «vanast raadiomajast ühe tagumise toa tagumise laua tagumisest sahtlist» leitud makilint.
See on Pandi ja ta KGB-kuraatorist kolleegi salvestatud usutlus Ojaste-vendade kolmikuga. Kaks venda neist olid metsavennad 14 aastat pärast märtsis 1949 küüdirongilt toime pandud n-ö kuritegu, st Siberi-tapilt pagemist. Metsaelu hüljates oli Ojaste Aksel 38 ja Arnold 34 aastat vana.
Pant pidas saadet õigusega sensatsiooniliseks ja tegi kõik, et tema KGB-kolleeg selle eetrisse toimetaks. Viimane pidi selleks tiitli välja mõtlema, kuna alapealkirja soovitas Pant ise “reklaami huvides” lisada sõna ‘mets’ või ‘metsavend’. Pasliku pealkirja «Tagasi inimeste sekka» panigi Pandi kuraator ehk Ervin Martinson, alias Jaan Mardi. Saade jõudis eetrisse suurte kärbetega paar kuud pärast salvestamist Põhja-Ameerikasse läkitatud eestikeelses saates.
Usutluse tagamõtte olid intervjueeritud metsavennad endamisi läbi näinud — julgeolekukomitee tahtis saada nende metsavendlusest lisatavet, lootes “raadiomeeste” kaudu kuulda enamat, kui nad seni otse neile olid rääkinud. Pant ise oli intervjuu eel vendade meelest kohtunud mõne julgeolekumehega, kuna ta usutledes viitas asjaoludele ja nimedele, mis peale metavendade olid teada vaid KGB-l.
Ülekuulamise moodi intervjuu kodumaa eetrisse ei jõudnud, või vähemalt ei pannud vennad ise seda tähele. Paragrahvidega ähvardavale Martinsonile vastandus lohutav Pant, kes vennaste süükoormat nende ema õlule kohendas. Ema nimelt polnud usaldanud sovetlikke võõrvõime, kes tema kaudu metsavennist poegadele legaliseerimisdokumente sokutasid. Vähe sellest, ei astunud ju ema ka küüdivagunis poegade pagemiskava vastu — lihtsalt ütles: «Kui tahate, siis minge!»
Ise küüdirongi jäänud, seitse aastat Novosibirski kandis sundasumisel viibinud Ella-Johanna Ojaste (1897-2002) naasis Eestisse 1956. Tema pojad olid metsavendadena vahepeal kaheksa korda piiramisrõngast pääsenud, Tartu linnaski paar lahingut maha pidanud. Kuraditosinateviisi julgeolekuamehi üle mänginud. Julgeolek olla neliteist aastat neid otsides kulutanud hunniku rublasid — väidetavalt miljoni.
Tõsi, Pant ja Martinson ei lasknud küüditamisest ega metsaelu romantikast oma saates kõnelda. Rääkimata tsensuurist, luges propagandaskeem seda toona täpselt samuti kui järgneva veerandsajandigi täielikuks tabuks.
VALDO PANT: Kas võime siis nii öelda, et ema ise ei pidanud küllalt jõudsalt sammu ajaga selle tõttu, et ta oli nii vana kasvatusega inimene, ja soovides teile head, faktiliselt tegi halba, pikendas teie metsaelu mitme aasta võrra.
AKSEL OJASTE: Jah, muidugi, see mure — need aastad oleksid jäänud olemata.
PANDI KOMMENTAAR: Siin ta on — kodanliku ideoloogia mõju, mis oleks võinud väga traagiliselt lõppeda.
Mingi arusaamatuse tõttu arvavad tänased toimetajad ERR-is, et poolsajandi kestnud sahtliaja järel nemad selle intervjuu esimest korda jaanuaris 2016 ringhäälingusse lasid. Aga see ilmus eetrisse juba 1963 ja seda Leedus töötava lühilaine-jaama kaudu Põhja-Ameerikale suunatud saateis. Need ½-tunnised programmid ameerika eestlastele toimusid KGB soovil ja Moskva käsul aastail 1959-1974 New Yorgi aja järgi kl 8 iga kolmapäeva ja reede õhtul. Selle ulgueesti kuulajale mõeldud saatekava alalisse autorkonda kuulus nii reservgebist Martinson kui ta hoolealune Pant, kelle agendinimi ENSV MN-i j.a KGB-s oli O. Uno…
Selle raadio eesti programm oli üks Külma sõja lõpu tõhusamaid saavutusi.
Artiklit Vabadusraadiost võib võtta aga Eesti Päevalehe (Delfi.EE) tööõnnetusena. Pealkirja sõnavalik on punanõuklik ja sisu on risustatud (tõmmisel oranžiga toonitatud) mõtte- ja faktieksimuste, ka lausjamaga.
Hämmastav on Radio Liberty leedu, läti ja eesti toimetuste enam-vähem ühise alguse vigane sokutamine aastasse 1976 Eesti Päevalehe muidu ontlikul EV🔞-ajaskaalal. Selle aasta kronoloogias tähistatud 5 ajaloohetke 8-st võiks tõesti kaudselt panna Müncheni raadiotoimetuse — täpsemalt tema teabetöö esimese täisaasta evitud eeliste — arvele. Just neid sündmusi, jah, kajastas RFE|RL ja mitte Eesti (NSV) punasse ropagandaali uppuv massimeedia. Ent sama kehtib ka iga järgneva aasta kohta.
Kui leppida aastaga 1976 kui tähisega Müncheni raadio eesti saadete ajaloos, siis massimeediumina nii Ameerika, Euroopa, NSVL-i kui ka Eesti olude tegeliku vahendamise tõttu. Samas tuleks peale katsesaadete juunist augustini ja igapäevaste saadete alguse septembris ■ 1975 esile tuua järgmised rõhutamist väärt tärminid ja ajalõigud.
■ 1984 viidi eesti, läti ja leedu toimetused RL-ist üle RFE-sse, millega kaasnes muude eeliste (eestkätt poliitilise) kõrval ka selline töövõit, nagu oma ♡ eesti asjatundja ametikoha loomine raadio uurimisosakonda. Alul sai selle koha Toomas Hendrik Ilves, tema järel Riina Kionka…
Vaba Euroopa Raadio eesti toimetusel algas 1980-kümnendi keskel seega oma siirdeaeg, sobival ajaloolisel hetkel ja senisest mitmekülgsema võimega jälgida ja kajastada eestlaste rolli sovetiimpeeriumi lagunemise protsessis. Aasta ■ 1986 lõpust intensiivistas N Liit RFE|RL-i saadete kuulamise segamist kuni ringhäälingu elektroonilise summutamise üldise peatamiseni novembris ■ 1988.
■ 1993 tõi RFE-le pöördelise siirdeaja järel objektiivsete olude rahunedes ka toimetuslikku stabiilsust. Eesti saadete ohjad võttis üle Peeter Kopvillem, kes viis lõpule Külma sõja järgse pereheitmise koos toimetuse kolimisega Münchenist Prahasse ■ 1995.
Vabadusraadio|Raadio Vaba Euroopa eesti toimetuse esimene juht juunist 1975 peale oli siiski Jaan Pennar ning viimaseks jäi Villu Känd. Ühes eesti, läti ja leedu saadetega lõpetati aastavahetuse ■ 2003—2004 aegu ka slovakkia-, bulgaaria-, horvaadikeelsed saated.
Lauri Tankler (EPL 12.5.2017)
Õhtulehe sari EV🔞 tähtsündmustest osutus veel suuremaks häbiks Eesti teise päevalehe mainele. Abitus ürituses reastada 100 Eesti sündmust 1918… 1991 sai vastukajata ära õiendatud Õhtulehe kõnealuse rubriigi sündmuse nr 66 all «Eestikeelne välisraadio» ilmunud eksitav väärteave ⇒ Isekiri: Mu meelen…
Ehkki riigipea ametisse astudes oli Kaljulaid teada andnud, et minevik presidendi ja üldsuse vahelise teemana on nüüdsest möödanik, naasis tema võimulavale ilmudes Kadriorgu minevik.
See ei ole hea ega halb, vaid tõsiasjade seis ja president Kersti Kaljulaiu psühhoanalüüsil põhinev nending.
XIII sajandi tagantjärele joonistatud kaart
Lähemalt sellest essees “TÕE-EELNE EESTI ehk MEIE TRUMP ON KERSTI KALJULAID”, mille link leidub Isekirja avalehel.
Mis on idapiiri uutmise sõnum? Mida keegi ka ei räägiks, Eesti pooldab Venemaa võimuladviku totalitaarset, neostalinistlikku valikut.
Külma sõja järgsed ulmad peaks ju läbi olema! Aasta 2014 järjekordne äratus ja selgelt eristunud ponnistused koondamaks apokalüptiliste suundumuste vastu tsiviliseeritud maailma ühisrinnet, milles me riik Läände joonduks, on Eestile nagu jumalamärk ja ootamatu taevakink. Kummati tahab Eesti neid tühistada just oma, kodukootud reaalpoliitikaga. Legitimeerime idanaabriga kahtlasi pakte sõlmides türanni ja naaberriikide territoriaalse tervikluse paadunud rikkujat… Vaat mis on Eesti välispoliitika ideaal! Ja kust see tuleb?
Isekiri on osutanudPutini režiimile kui halvimale variandile nii Venemaa kui tolle naabrite käekäigus juba ammu. Stalini roimi õigustaval ja massimõrva abil võimu koondajal ei jää üle poliitilisi väljavaateid peale lõputu korrakõvenduse (järelmiks našism) ning permanentse ekspansiooni (imperialism). Ei rahvuslaste ega sõjaväehunta pääs Kremli poleks täna hullem sellest värvitust nuhist, Riikliku Julgeolekukomitee (KGB) majorist, kes võimu usurpeerides ainuisikuliselt evis korraga miljardäri, isevalitseja ning tuumakohvri peremehe rollid. Mitte üle-, vaid alapakkumine on ütelda: putinistlik VF on Kurjuse impeeriumi reainkarnatsioon. Antisotsiaalsete sidemete, komplekside ja puntras psüühikaga VVP on manamas sovetipärimuslikku kurjust hukutavasse valemisse terve planeedi jaoks.
Niisiis, näime küll NATO lennukeid, USA brigaade, soomukeid ja tanke, lõpuks tuumaheidutust ootavat… Kuid panused luhtuvad, lootus läheb liiva ning Putini-vastane retoorika Eesti esindajate suus on sisutu sõnamulin, kui see kõik panna 18. veebruaril 2014 Moskvas sündinud pakti valgusse.
Eesti idapiiri uuendamise alus, nagu varem täheldatud, on Stalin—Putin—Paeti pakt (SPPP—>), mis omakorda kroonib MRP tagajärgi.
Kuna EV välisministeerium idapiiri läänepoole nihutava lepete paketi taas parlamenti viis, ning kui viimane need tõesti ratifitseerib, siis saavutab Stalini ekspansiooni- ja koloniaal-poliitika oma eesmärgid Eesti osas pea ideaalkomplektis.
I. Eesti minetaks EW ainsa eheda võidu — oma diplomaatide maailma-poliitilise saavutuse — Tartu rahulepingu ja põhiseadusliku idapiiri. II. Eesti riik taanduks õigusliku järjepidevuse aluselt, samas legitimeerides Eesti NSV…
(a) tunnistades, et EW on vabal tahtel ja välise sunnita astunud NSVL-i…
(b) kinnitades, et tänane Eesti ongi ENSV õigusjärglane…
(c) andes õigustuse sovetlikule anastuse, invasiooni ja okupatsiooni ja nendega kaasnenud kahjudele jm järelmeile Eestis, kus NSV Liit justkui ei rikkunudki rahvusvahelist õigust…
(d) tunnustades sovetiaja kolonistide (muulaste, elanikkonna kolmandiku) õigust otsustada põlisrahva tuleviku üle ja määrata Eesti riigi käekäiku.
Lühidalt: Vabadussõja tulem Tartu Rahu+Piirilepingu näol, samuti vastupanu okupatsioonidele ja pagulaskonna välisvõitlus omariikluse taastamisel kaovad mitte üksnes ajaloo prügimäele, kus palju sellest ju paistab olevatki, vaid otse sügavasse ja märga hauda! Eks ole, oivaline kink aprillimässu+maiparaadide korraldajale! Pealegi maksame “kaotatud Vabadussõja” reparatsioone:
• loovutame Narva ja Soome lahe majanduslikult olulise mereala…
• laseme Narva jõe kogu hüdroenergia allavoolu…
Narva elektrijaama düüside veetaseme reguleerimise “usaldame” samuti suuremeelselt idakalda uuele õiguspärasele omanikule… Hoob, et moskoviidid saaks meid edaspidi veel millegagi pitsitada. Kas pole äraandmisel lõppu?!
Küsiks üle ja mõtleks veelkord, kes on need isikud, kes võõrhuve järgides juba veerand sajandit on piiriuutmise asja valesuunda ajanud? Kas ainult hirmust tegid nad Eesti valiku putinistliku (neostalinistliku) piiri kasuks?
Piiriuutjate ja Tartu rahu matjate tegevust on alatasa katnud propagandatuli — petujutt Lääne müstilisest survest, olgu siis USA, Brüsseli, Berliini või NATO poolt. See on kauge kaarega tõiku eirav, rumal jobujutt, kuna Eesti piiriuutmisõhinas asjatajad ju igaühele näha. See on põhiliselt vene salateenistuse endise KGB (praeguse SRV-i) ja GRU agentuuride kavakindel töö ja täppi sihitud saavutus. Nonde Venemaa mõjuisikute jm agentide nimed on teada kõigile. Tolle tänamatu riigipiiri uutmise saab kokku võtta aga ühe sõnaga — reetmine.
Esmalt selgitus, et Isekiri jagab vabameelset propaganda-kriitilist seisukohta, mis XX sajandil juurdus läänemaailmas ja passib ka eestlase olemusega. Nüüd püüab seda vaadet aga vaidlustada Philip M Taylori nuritõlkeline teos “Mõtterelv”…
Ent seda põnevam ongi raamatu “Munitions of the Mind/ Vaimne lahingumoon” ilmumine eesti teabevälja. Seejuures paistab ajaloodoktor Taylor olevat midipropagandist: ei loe propagandat heaks ega halvaks, vaid pelgaks meetodiks, mille taotluste—sihtide põhjalikku vaagimist ta on tarbetuks pidanud.
Taylor eirab ka propaganda tegemise tähtsaimat eeldust ja nimelt — usu olemasolu. Isekiri jagab erinevalt Taylorist veendumust, et usk ja propaganda olid ja on lahutamatud.
“Mõtterelv” nimetusena on originaali, ingliskeelse pealkirja “Munitions of the Mind” mõtet ahendav, tähendades pigem ‘tapariista kujutlust’ kui miskit enamat. Nii ei ole “mõtterelv” isegi vahend, vaid kõigest idee või unistus vahendist. Seevastu algupärane pealkiri hõlmab semantiliselt nii vahendit (relva mõjutamaks vaimu, teadvust või meelsust) kui ka laskemoona (teadmisi, vaimuvara, kogemusi, võtteid), milleta iga relv oleks kasutu. Inglise sõna munitions tähendab mitut asja (eraldi või) korraga: relvi e kaitse- e lahinguriistu, -varustust, laske- jm sõjamoona, -ladusid ja -taristut (lad munitio = kindlustus).
“Russian media middlemen are actively trying to recruit mercenaries from among Russian-speaking journalists in neighboring Estonia to serve in their information war. (…) It would be wrong to say that this recruiting activity doesn’t produce any results. There are willing people who are prepared to make themselves available to the Russian information and propaganda structures. As a rule, these people are incompetent, unintelligent, and not qualified as journalists, but for lack of better material, recruiters for the Russian information war have to take what they can get.”
Set into motion in 2008, the “International Media Club Impressum” was founded in Estonia, at the initiative of and with the support of the Russian newspaper Komsomolskaja Pravda, which has had a long existence. Samorodni himself is a former editor of the Northern European regional edition of this paper. Impressum’s purported reason for being was to invite prominent speakers once a month to engage the public on issues germane to the Russian community in Estonia. Early on, however, it became clear that Impressum’s task was purely propagandistic — practically all of the guest speakers were staunch Putinites.
Samorodni states that Impressum was also intended to help create a network of receptive Estonian journalists. This has thus far been a failure, but he also insists that the Russian-controlled media fill a void which the Estonian media have avoided.
The book contains a huge amount of fresh data on methods of influence and about the participants in this Kremlin- controlled information war, which extends from the Crimea to the Baltic with the help of the Russian Channel One (1TV — Pervyj Kanal), the First Baltic Channel, the Komsomolskaja Pravda newspaper and many others. Estonia is used as one example of many, in which the author reveals to us how the Russian propaganda and information war functions in the so-called “near abroad”.
Российские медиапосредники активно пытаются вербовать наемников этой информационной войны среди русскоязычных журналистов Эстонии. (…) Было бы неверно утверждать, что подобная вербовочная активность не приносит никаких результатов. Желающие продаться, то есть пойти в услужение российским информационно-пропагандистским структурам, имеются. Но, как правило, это люди бездарные, глупые, неинтеллигентные, которых и журналистами-то назвать язык не поворачивается. Толку от них мало, но за неимением лучшего материала российские вербовщики информационной войны вынуждены довольствоваться отбросами. («Двуликий “Импрессум”. Анатомия маленькой информационной войны» — Таллинн, 2011, с 264)
Это отрывок из книги Олега Самороднего, бывшего журналиста “Комсомольской правды” и сотрудника медиаклуба “Impressum”.
На примере Эстонии он описывает функционирование русского информационного поля, российской пропаганды и информационной войны в ближнем зарубежье; приводится огромное количество свежих данных о методах влияния и влиятелях — участниках этой информационной войны, которая с помощью Первого Канала, региональных выпуск “Комсомольской правды”, “МК” и множества др, простирается от Крыма и Молдовы до Балтии, от Риги и Таллина до москвовского Кремля.
«Уникальное значение книги, — по словам медиа-обозревателья Павла Иванова — в том, что люди, занятые в СМИ и медиа-бизнесе, получат возможность посмотреть на себя со стороны. Некоторые вещи, которые я заметил, были как откровение. Не скажу, с хорошей или плохой стороны.»
Эта книга полезна для каждого, кто заинтересован в сегодняшних российских СМИ и инфополитике.
Venemaa massiteabe vahetalitajad püüavad innukalt oma teabesõtta värvata palgasõdureid Eesti vene ajakirjanike seast… Oleks väär väita, et toimekal värbetööl pole tulemusi. Venemaa kihutustöö—infostruktuuride teenistusse ennast müüa soovijaid leidub. Aga reeglina on need inimesed nii andetud, rumalad, harimatud, et neid ei söandaks ajakirjanikuks pidadagi. Abi on neist vähe. Kui aga paremat võtta pole, tuleb teabesõdurite värbajatel Venemaalt rahulduda siin heitmetega.
See on katkend Oleg Samorodni venekeelsest raamatust «Kahepalgeline Impressum: Tillukese teabesõja anatoomia» (Tln, 2011, 264lk)
Raamat on kaunis köitev, ülevaatlik ja igale venemeediast ja poliitikast huvitujale ka akuutselt tarvilik. Sobib käsiraamatuks, mis lahkab asjatundlikult venekeelset teabelevi selle sajandi alguskümnendi Eestis ning toob ajakohaseid andmeid meie teabevälja mõjutusvõtteist ja mõjutajaist.
Kaheksakümmend aastat paavsti häält! Katoliku kiriku tarve kommunikeeruda kiriku liikmete ja muu ilmaga viis esimese maailmaraadio sünnini aastal 1931.
Ja Vatikani Raadio loojaks ei saanud seejuures keegi muu kui raadioleiutaja Guglielmo Marconi!
Marconi Vatikani raadios(filmikroonika 1931)
Kuidas Vatikanis sündinud rahvusvahelisse ringhäälingusse suhtuti Stalini aja Eestis, saab lugeda Isekirja põhiveebis.
Eesti võimukandjad on järjest kinnitanud, nagu ei olekski Hiinas kommunismi. Seda on teinud ka väärikas Tartu Ülikoolis sovetiajal juristihariduse omandanud ministrid Juhan Parts ja Rein Lang, kes ometi peaks teadma, mis mõte peitub Hiina põhiseaduse avasätte sõnade taga:
“Hiina RV on rahvademokraatliku diktatuuri sotsialistlik riik, mida juhib töölisklass ja mis põhineb tööliste ja talupoegade liidul; Hiina RV toetub sotsialistlikule korrale. Ühelgi organisatsioonil ega üksikisikul ei ole õigust sotsialistlikku korda õõnestada.” (Hiina RV Põhiseaduse §1)
Taipamatule seletuseks: see on totalitaarse riigi konstitutsioon, mis kauni sõnavahu all tagab kompartei juhtkonna diktaadi priiuseta (eba)ühiskonna üle. Hiina RV on olemuselt NSV Liidu postpost-stalinistlik modifikatsioon.
Isekiri arvab, et mainitud valitsusliikmete mõistus ei ole siiski nüristunud, vaid nad esinevad silmakirjalikult ning — kui mitte otseselt, siis kaudselt — Pekingi poolt ette antud kõnepunktide järgi.
See pole kooskõlas vaba maailma ja seega ka mitte EV huvidega. Euroopa ja USA võitlevad Pekingiga praegu kaubandustõkete üle. Peavalu teevad ranged investeerimiseeskirjad ja autoriõiguse rikkumised Mandri-Hiinas. Samal ajal on Peking survestamas EL-i tagamaks Puna-Hiina käsitamist turumajanduslikuna, mis leevendaks muidki takistusi kaubavahetuses. Puna-Hiina püüab välismaal kinnistada nimelt kindlat pettekujutlust — et see maa on väliskapitalile turvaline koht ja väärib kohtlemist vaba(turu-majandusega) maailma täisväärtusliku partnerina. Kuidas on lood tegelikult?
Aastast 1951 ei olnud see meile enam sõnakõlks. Külm sõda jõudis ka meieni. Kui seni olime N Liidu anastuse all punase ajupesu objektiks, siis suvel 1951 ilmus välja alternatiiv vabast eetrist — väljakutseks Moskvale, komparteile ja võõrvõimule ning moraali toetajaks Eesti rahvale.
Isekiri 