Archive for the ‘Salateenistus’ Category

Punapuuslik ja Pandi-paganad   Leave a comment


no pasarán

Valdo Pant ♦ 1976

Eesti Nõukogude ajakirjanik Valdo Pant (1928-1976) tahes või tahtmata kinkis julgeoleku-komiteele oma hääle, mis terve 1960-kümnendi Külma sõja lahinguriistana oli KGB päralt… Seda eeskätt sovetliku salaluure poolt kureeritud propagandameediumides, nagu Tõe Hääl, Kodumaa jt perioodiliselt või ühekordselt ilmuvad trükised, eriti aga nonde Moskva + Tallinna raadiosaadete juures, mida adresseeriti ulgueestlasile. Pandi panuse kaalukust kinnitab Eesti Riigiarhiivi põnev ja kogukas varamu, mis alles ootab süüvimist.

Kui küsimust tema salateenistuse vabatahtlikkusest võib veel lahtiseks jätta, siis punavõimu teenis Pant kõigile nähtava kirega, mistap… Kallis ajakirjandusloo huviline! Hoiduge tarmukalt uskumast Ene Hioni või Marjustini Pandi-pajatusi, mille järgi Valdo Pant polnud ei punane ega propagandist, vaid muster-ajakirjanik ja valgustaja… Sest kui te seesugusest sini-must-valgest Pandist vaimustuses lõpuks arhiivi jõuate, ootab teid ees sootuks vastupidine avastus. Milline, sellest annab aimu hiljuti «vanast raadiomajast ühe tagumise toa tagumise laua tagumisest sahtlist» leitud makilint.

See on Pandi ja ta KGB-kuraatorist kolleegi salvestatud usutlus Ojaste-vendade kolmikuga. Kaks venda neist olid metsavennad 14 aastat pärast märtsis 1949 küüdirongilt toime pandud n-ö kuritegu, st Siberi-tapilt pagemist. Metsaelu hüljates oli Ojaste Aksel 38 ja Arnold 34 aastat vana.

Pant pidas saadet õigusega sensatsiooniliseks ja tegi kõik, et tema KGB-kolleeg selle eetrisse toimetaks. Viimane pidi selleks tiitli välja mõtlema, kuna alapealkirja soovitas Pant ise “reklaami huvides” lisada sõna ‘mets’ või ‘metsavend’. Pasliku pealkirja «Tagasi inimeste sekka» panigi Pandi kuraator ehk Ervin Martinson, alias Jaan Mardi. Saade jõudis eetrisse suurte kärbetega paar kuud pärast salvestamist Põhja-Ameerikasse läkitatud eestikeelses saates.

Usutluse tagamõtte olid intervjueeritud metsavennad endamisi läbi näinud — julgeolekukomitee tahtis saada nende metsavendlusest lisatavet, lootes “raadiomeeste” kaudu kuulda enamat, kui nad seni otse neile olid rääkinud. Pant ise oli intervjuu eel vendade meelest kohtunud mõne julgeolekumehega, kuna ta usutledes viitas asjaoludele ja nimedele, mis peale metavendade olid teada vaid KGB-l.

Ülekuulamise moodi intervjuu kodumaa eetrisse ei jõudnud, või vähemalt ei pannud vennad ise seda tähele. Paragrahvidega ähvardavale Martinsonile vastandus lohutav Pant, kes vennaste süükoormat nende ema õlule kohendas. Ema nimelt polnud usaldanud sovetlikke võõrvõime, kes tema kaudu metsavennist poegadele legaliseerimisdokumente sokutasid. Vähe sellest, ei astunud ju ema ka küüdivagunis poegade pagemiskava vastu — lihtsalt ütles: «Kui tahate, siis minge!»

Ise küüdirongi jäänud, seitse aastat Novosibirski kandis sundasumisel viibinud Ella-Johanna Ojaste (1897-2002) naasis Eestisse 1956. Tema pojad olid metsavendadena vahepeal kaheksa korda piiramisrõngast pääsenud, Tartu linnaski paar lahingut maha pidanud. Kuraditosinateviisi julgeolekuamehi üle mänginud. Julgeolek olla neliteist aastat neid otsides kulutanud hunniku rublasid — väidetavalt miljoni.

Tõsi, Pant ja Martinson ei lasknud küüditamisest ega metsaelu romantikast oma saates kõnelda. Rääkimata tsensuurist, luges propagandaskeem seda toona täpselt samuti kui järgneva veerandsajandigi täielikuks tabuks.


VALDO PANT: Kas võime siis nii öelda, et ema ise ei pidanud küllalt jõudsalt sammu ajaga selle tõttu, et ta oli nii vana kasvatusega inimene, ja soovides teile head, faktiliselt tegi halba, pikendas teie metsaelu mitme aasta võrra.
AKSEL OJASTE: Jah, muidugi, see mure — need aastad oleksid jäänud olemata.
PANDI KOMMENTAAR: Siin ta on — kodanliku ideoloogia mõju, mis oleks võinud väga traagiliselt lõppeda.

Mingi arusaamatuse tõttu arvavad tänased toimetajad ERR-is, et poolsajandi kestnud sahtliaja järel nemad selle intervjuu esimest korda jaanuaris 2016 ringhäälingusse lasid. Aga see ilmus eetrisse juba 1963 ja seda Leedus töötava lühilaine-jaama kaudu Põhja-Ameerikale suunatud saateis. Need ½-tunnised programmid ameerika eestlastele toimusid KGB soovil ja Moskva käsul aastail 1959-1974 New Yorgi aja järgi kl 8 iga kolmapäeva ja reede õhtul. Selle ulgueesti kuulajale mõeldud saatekava alalisse autorkonda kuulus nii reservgebist Martinson kui ta hoolealune Pant, kelle agendinimi ENSV MN-i j.a KGB-s oli O. Uno…

Valdo Pandi pärandi üksikasjalik eritlus → Isekiri: Pandi-paganad & aja-aganad & igavene Suur Vale

Read the rest of this entry »

Saksamaa 1983   Leave a comment


Eesti TV taasesitab jaanuarist märtsini menukat ja peaaegu tõsielulist telesarja, mis saab juba tänavu ( 2018 ) ka järje Deutschland 86.

Külma sõja ehe sündmustik, mis draamasarja Deutschland 83 dokumentaalsesse olustikku sobitub või seda kujundab, kronoloogiliselt:

• Idabloki salaluure ühisoperatsioon РЯН maist 1981 detsembrini 1984…
• Saksa uue laine hitt — Peter Schillingi ↑ «Major Tom» ↑ — jõudis esmakordselt kuulajani 3. I 1983 ( tõusis edetabeli tippu kõigil saksakeelseil mail, samuti Kanadas ning 30 aastat hiljem sai kõnealuse draamasarja tunnusmuusikaks )
• USA president Ronald W Reagan kuulutas NSV Liidu 8. III 1983 telekõnes Kurjuse impeeriumiks…
• Reagan avalikustas 23. III 1983 Strateegilise Kaitsealgatuse ( SDI ehk nn tähesõdade ) programmi…
• Lääne-Berliini Prantsuse Kultuurikeskuses 25. VIII 1983 Carlose grupeeringu abil sooritatud terroriakt 24 kannatanu, sh 1 hukkunuga…
• Korean Airlinesi lennureisi KAL-007 allatulistamine 1. IX 1983 N Liidu hävitajate poolt Sahhalini saare juures…
• Grenada sõjaline invasioon USA ja tema kohalike liitlaste poolt 25.-27. X 1983
• NATO Euroopa-üksuste tuumaharjutus Able Archer 2.-11. XI 1983…
• USA raketisüsteemi Perhsing II paigutamine Lääne-Saksamaale 2 aasta kestel, alates 30. XI 1983…
• Novembri lõpust 1983 asus Moskva levitama USA kaitseminister Caspar Weinbergeri libakõnet ja Riikliku Julgeolekunõukogu võltsitud direktiivi, justkui pidanuks  USA võimalikuks tuumaründe esmalööki ja teinuks vastavaid ettevalmistusi juba aastast 1981…

Telesarjast lähemalt: Deutschland 83” & antiheeros Reagan

 

Eesti valik — neostalinism!?   1 comment


Mis on idapiiri uutmise sõnum? Mida keegi ka ei räägiks, Eesti pooldab Venemaa võimuladviku totalitaarset, neostalinistlikku valikut.

Külma sõja järgsed ulmad peaks ju läbi olema! Aasta 2014 järjekordne äratus ja selgelt eristunud ponnistused koondamaks apokalüptiliste suundumuste vastu tsiviliseeritud maailma ühisrinnet, milles me riik Läände joonduks, on Eestile nagu jumalamärk ja ootamatu taevakink. Kummati tahab Eesti neid  tühistada just oma, kodukootud reaalpoliitikaga. Legitimeerime idanaabriga kahtlasi pakte sõlmides türanni ja naaberriikide territoriaalse tervikluse paadunud rikkujat… Vaat mis on Eesti välispoliitika ideaal! Ja kust see tuleb?

Isekiri on osutanud Putini režiimile kui halvimale variandile nii Venemaa kui tolle naabrite käekäigus juba ammu. Stalini roimi õigustaval ja massimõrva abil võimu koondajal ei jää üle poliitilisi väljavaateid peale lõputu korrakõvenduse (järelmiks našism) ning permanentse ekspansiooni (imperialism). Ei rahvuslaste ega sõjaväehunta pääs Kremli poleks täna hullem sellest värvitust nuhist, Riikliku Julgeolekukomitee (KGB) majorist, kes võimu usurpeerides ainuisikuliselt evis korraga miljardäri, isevalitseja ning tuumakohvri peremehe rollid. Mitte üle-, vaid alapakkumine on ütelda: putinistlik VF on Kurjuse impeeriumi reainkarnatsioon. Antisotsiaalsete sidemete, komplekside ja puntras psüühikaga VVP on manamas sovetipärimuslikku kurjust hukutavasse valemisse terve planeedi jaoks.

Niisiis, näime küll NATO lennukeid, USA brigaade, soomukeid ja tanke, lõpuks tuumaheidutust ootavat… Kuid panused luhtuvad, lootus läheb liiva ning Putini-vastane retoorika Eesti esindajate suus on sisutu sõnamulin, kui see kõik panna 18. veebruaril 2014 Moskvas sündinud pakti valgusse.

RuutTimeAastaPersoon2007Putin

Eesti idapiiri uuendamise alus, nagu varem täheldatud, on Stalin—Putin—Paeti pakt (SPPP —>), mis omakorda kroonib MRP tagajärgi.

Kuna EV välisministeerium idapiiri läänepoole nihutava lepete paketi taas parlamenti viis, ning kui viimane need tõesti ratifitseerib, siis saavutab Stalini ekspansiooni- ja koloniaal-poliitika oma eesmärgid Eesti osas pea ideaalkomplektis.

I. Eesti minetaks EW ainsa eheda võidu — oma diplomaatide maailma-poliitilise saavutuse — Tartu rahulepingu ja põhiseadusliku idapiiri.
II. Eesti riik taanduks õigusliku järjepidevuse aluselt, samas legitimeerides Eesti NSV…
(a) tunnistades, et EW on vabal tahtel ja välise sunnita astunud NSVL-i…
(b) kinnitades, et tänane Eesti ongi ENSV õigusjärglane…
(c) andes õigustuse sovetlikule anastuse, invasiooni ja okupatsiooni ja nendega kaasnenud kahjudele jm järelmeile Eestis, kus NSV Liit justkui ei rikkunudki rahvusvahelist õigust…
(d) tunnustades sovetiaja kolonistide (muulaste, elanikkonna kolmandiku) õigust otsustada põlisrahva tuleviku üle ja määrata Eesti riigi käekäiku.

Lühidalt: Vabadussõja tulem Tartu Rahu+Piirilepingu näol, samuti vastupanu okupatsioonidele ja pagulaskonna välisvõitlus omariikluse taastamisel kaovad mitte üksnes ajaloo prügimäele, kus palju sellest ju paistab olevatki, vaid otse sügavasse ja märga hauda! Eks ole, oivaline kink aprillimässu+maiparaadide korraldajale! Pealegi maksame “kaotatud Vabadussõja” reparatsioone:

• loovutame Narva ja Soome lahe majanduslikult olulise mereala…
• laseme Narva jõe kogu hüdroenergia allavoolu…

Narva elektrijaama düüside veetaseme reguleerimise “usaldame” samuti suuremeelselt idakalda uuele õiguspärasele omanikule… Hoob, et moskoviidid saaks meid edaspidi veel millegagi pitsitada. Kas pole äraandmisel lõppu?!

Küsiks üle ja mõtleks veelkord, kes on need isikud, kes võõrhuve järgides juba veerand sajandit on piiriuutmise asja valesuunda ajanud? Kas ainult hirmust tegid nad Eesti valiku putinistliku (neostalinistliku) piiri kasuks?

Piiriuutjate ja Tartu rahu matjate tegevust on alatasa katnud propagandatuli — petujutt Lääne müstilisest survest, olgu siis USA, Brüsseli, Berliini või NATO poolt. See on kauge kaarega tõiku eirav, rumal jobujutt, kuna Eesti piiriuutmisõhinas asjatajad ju igaühele näha. See on põhiliselt vene salateenistuse endise KGB (praeguse SRV-i) ja GRU agentuuride kavakindel töö ja täppi sihitud saavutus. Nonde Venemaa mõjuisikute jm agentide nimed on teada kõigile. Tolle tänamatu riigipiiri uutmise saab kokku võtta aga ühe sõnaga — reetmine.

Teame kah, miks ei ole riigireetmise vandenõu suvatsenud märgata EV kaitsepolitseiamet.

Simmi-efekt… —>

Kapo kohver ongi Venemaal.

Eesti kool ja Ungari ülestõus   Leave a comment


Õpinguid Tartu valla Kõrveküla põhikoolis meenutab Enn Tarto :

Minul on meelde jäänud, et I klassi õpilasena lugesin mingi punase propagandaürituse raames kooli ees omal initsiatiivil keelatud eestimeelse luuletuse. Õpetajad olid kohkunud, aga mind üles ei antud ja Siberi-sõit jäi ära.

Kuid õpetajateperes leidus kollaborant: minu elu esimeseks tõsiseks poliitiliseks võitluseks ja võiduks kujunes kooliaasta 1952-1953. Klassijuhataja ja Vaike Tõniste-Laarina eestvõtmisel hakati mind suruma komsomoli (noorkommunistiks). Keeldusin. Mind pandi suurel vahetunnil nurka seisma, klassijuhataja jättis peale tunde. Ma jäin endale kindlaks ega astunud komsomoli. Tundsin tookord, et enamik õpilasi ja õpetajaid toeatsid mind moraalselt.

Pärast kooli lõpetamist saatis vähemalt 10 aastat mind salajane iseloomustus:

«… demonstratiivselt keeldus astumast kommunistlikku noorsooühingusse ja ässitas kaasõpilasi mitte astuma»

Aastal 1957 Eesti NSV Ülemkohtu istungil minu üle oli see väljavõte iseloomustusest süüdistaja lemmikpala.

[—]

Minu koolitunnistusel kahtesid polnud. Tekkisid aga probleemid vene keelega.

Ema kutsus vene keele õpetaja Karl Rüütli meile Univere tallu järeleaitamistundi andma. Rüütli oli koolis väga ettevaatlik, aga meie kodus muutus avameelseks. Ta oli väga eestimeelne vanahärra. Tema, minu ema, vanaema ja mina ajasime terve päeva juttu poliitikast. Kui läks juba pimedaks, siis õpetaja Rüütli ütles, et peab koju minema. Ta arvas, et naine hakkab muretsema: naine kardab, et NKVD on ta mehe vangi pandud. Õues ta küsis: “Miks ma siia õieti tulin?” Minu ema selgitas, et Ennul on vene keelega probleemid.

Koolis õpetaja Karl Rüütli ütles mulle, nii et keegi ei kuulnud: “Enn, mulle tundub, et sul on kavas Eesti eest võidelda. Selles võitluses on kindlasti vene keelt vaja. Võta hakka vene keelt õppima!” Ma hakkasingi vene keelt õppima ja lõpueksami tegin viiele.

Aga vene keelt läks tõesti varsti vaja. Neljandal novembril 1956. aastal tegime ja levitasime lendlehti noorteorganisatsiooni Eesti Noorte Malev liikmetega Ungari ülestõusu toetuseks. Meid arreteeriti 25. detsembril 1956. Patarei vanglas ja hiljem represseerijad rääkisid ju vene keelt.

Ja kui me 1957. aasta kevadel jõudsime poliitvangidena Mordvasse vangilaagrisse, siis meid ootasid juba vene üliõpilased Moskva Riiklikust Ülikoolist. Nad olid raadiost kuulnud, et Tartus tehti ungarlaste toetuseks lendlehti. Üks osa üliõpilasi ja mõned õppejõud korraldasid n-ö aulakonverentsi ja saatsid NLKP peasekretärile Hruštšovile märgukirja:

«Nõukogude väed Ungarist välja!»

Vangilaagrisse toodi Moskva üliõpilased enne meid ja nendega tuli ju vene keeles rääkida.

Enn Tarto ettekanne II maailmasõja järgsest Kõrveküla koolist 13. mai ajalookonverentsil Kõrvekülas Tartu vallas. Kogu teksti vt Memento.EE-s: Kõrveküla Põhikooli 245. aastapäeva tähistamine

Lisa Isekiri: Ungari ülestõus ja antisovetlik vastupanu

A new book about the Kremlin’s infowar   Leave a comment


“Russian media middlemen are actively trying to recruit mercenaries from among Russian-speaking journalists in neighboring Estonia to serve in their information war. (…) It would be wrong to say that this recruiting activity doesn’t produce any results. There are willing people who are prepared to make themselves available to the Russian information and propaganda structures. As a rule, these people are incompetent, unintelligent, and not qualified as journalists, but for lack of better material, recruiters for the Russian information war have to take what they can get.”

This is an excerpt from the book «Two-faced “Impressum”: The Anatomy of a Small Information War» by Oleg Samorodni.

Set into motion in 2008, the “International Media Club Impressum” was founded in Estonia, at the initiative of and with the support of the Russian newspaper Komsomolskaja Pravda, which has had a long existence. Samorodni himself is a former editor of the Northern European regional edition of this paper. Impressum’s purported reason for being was to invite prominent speakers once a month to engage the public on issues germane to the Russian community in Estonia. Early on, however, it became clear that Impressum’s task was purely propagandistic — practically all of the guest speakers were staunch Putinites.

Samorodni states that Impressum was also intended to help create a network of receptive Estonian journalists. This has thus far been a failure, but he also insists that the Russian-controlled media fill a void which the Estonian media have avoided.

The book contains a huge amount of fresh data on methods of influence and about the participants in this Kremlin- controlled information war, which extends from the Crimea to the Baltic with the help of the Russian Channel One (1TV — Pervyj Kanal), the First Baltic Channel, the Komsomolskaja Pravda newspaper and many others. Estonia is used as one example of many, in which the author reveals to us how the Russian propaganda and information war functions in the so-called “near abroad”.

Samorodni raamatust eesti keeles —>

Книга о холодной войне Кремля с Эстонией   Leave a comment


Российские медиапосредники активно пытаются вербовать наемников этой информационной войны среди русскоязычных журналистов Эстонии. (…) Было бы неверно утверждать, что подобная вербовочная активность не приносит никаких результатов. Желающие продаться, то есть пойти в услужение российским информационно-пропагандистским структурам, имеются. Но, как правило, это люди бездарные, глупые, неинтеллигентные, которых и журналистами-то назвать язык не поворачивается. Толку от них мало, но за неимением лучшего материала российские вербовщики информационной войны вынуждены довольствоваться отбросами. («Двуликий “Импрессум”. Анатомия маленькой информационной войны» — Таллинн, 2011, с 264)

2likijImpressum

Это отрывок из книги Олега Самороднего, бывшего журналиста “Комсомольской правды” и сотрудника медиаклуба “Impressum”.

На примере Эстонии он описывает функционирование русского информационного поля, российской пропаганды и информационной войны в ближнем зарубежье; приводится огромное количество свежих данных о методах влияния и влиятелях — участниках этой информационной войны, которая с помощью Первого Канала, региональных  выпуск “Комсомольской правды”, “МК” и множества др, простирается от Крыма и Молдовы до Балтии, от Риги и Таллина до москвовского Кремля.

«Уникальное значение книги, — по словам медиа-обозревателья Павла Иванова — в том, что люди, занятые в СМИ и медиа-бизнесе, получат возможность посмотреть на себя со стороны. Некоторые вещи, которые я заметил, были как откровение. Не скажу, с хорошей или плохой стороны.»

Эта книга полезна для каждого, кто заинтересован в сегодняшних российских СМИ и инфополитике.

Samorodni raamatust eesti keeles —>

Raamat külma sõja tandrilt   Leave a comment


Venemaa massiteabe vahetalitajad püüavad innukalt oma teabesõtta värvata palgasõdureid Eesti vene ajakirjanike seast… Oleks väär väita, et toimekal värbetööl pole tulemusi. Venemaa kihutustöö—infostruktuuride teenistusse ennast müüa soovijaid leidub. Aga reeglina on need inimesed nii andetud, rumalad, harimatud, et neid ei söandaks ajakirjanikuks pidadagi. Abi on neist vähe. Kui aga paremat võtta pole, tuleb teabesõdurite värbajatel Venemaalt rahulduda siin heitmetega.

See on katkend Oleg Samorodni venekeelsest raamatust «Kahepalgeline Impressum: Tillukese teabesõja anatoomia» (Tln, 2011, 264lk)

Raamat on kaunis köitev, ülevaatlik ja igale venemeediast ja poliitikast huvitujale ka akuutselt tarvilik. Sobib käsiraamatuks, mis lahkab asjatundlikult venekeelset teabelevi selle sajandi alguskümnendi Eestis ning toob ajakohaseid andmeid meie teabevälja mõjutusvõtteist ja mõjutajaist.

Raamatut eritleb ka Isekiri: Eesti partisanraadio ja Kremli infoatakk

Lisaks vt: variasutustest meil & mujal: Venemaa variasutused (A)

Eesti väärib vahtralehte   Leave a comment


Kanada eeskuju Eesti vahtralehelipule

Kohandamaks seadusetähte liiklustegelikkusega lihtsustati tänavu Liiklusseadust, hüljates endisi reegleid ja keeldusid, mille täitmist ei suudetud tagada. Samas vaimus lükkas Maanteeamet septembris 2011 käima kampaania eesmärgiga võrdustada algajaid sõidukijuhte kogenumatega. Seda küll formaalselt — kohustusliku vahtralehe-tähistuse minetamisega — mis pidavat liiklust veelgi ühtlustama.

Kampaaniat põhjendatakse eeskätt teiste liiklejate halvustava suhtumise jutuga — nagu ärgitaks vahtraleht kogenud kaasliiklejat näitama algajale oma üleolekut. See jutt on argumendina kergevõitu, aga kaalukas siiski vihjena alavääruskompleksile, mis reedab hundimoraali levikut kohalikus sõidukultuuri(tuse)s. Vahtralehega juht ei taha metsistuvas liikluskeerises välja paista ohvrina.

Edasi loe… Isekiri: Eesti liigub liikluskaose poole

Berliini müür ja Laulev revolutsioon   Leave a comment


Kommunistid kuulutasid Berliini müüri teatavasti “kaitsevalliks fašismi vastu” (antifaschistischer Schutzwall). Selle propagandistlikult näivtõeliku sildi taha varjati rahvuslikku traagikat. Peale inimeste vaba voolu peatas Berliini müür ka aja.

Müür toimis 28 aastat, kaks kuud ja 28 päeva, pikendades DDR-i agooniat ning hoides idasakslasi kinni kommunistlikus vanglas… Kuni 1989 aasta 9. novembrini. Berliini müüri langust võib lugeda Saksamaa antikommunistliku revolutsiooni üheks kulminatsiooniks. Revolutsioon algas Leipzigi esmaspäeva-liikumisest, kui seal nädala alguse regulaarsete kogunemistega protestiti valimisvõltsingute vastu. Leipzigi liikumine paisus 1989. aasta oktoobris massimiitinguteks, mis levisid üle Ida-Saksamaa. Aasta hiljem Saksamaa ühines.

Kui Berliini müüri murti esimesed augud, ilmnes koheselt Eesti “laulu-revolutsioonääride” mahajäämus. Eesti NSV liidrid Vaino Väljas, Arnold Rüütel ja Indrek Toome olid vahetult enne seda, 1989. aasta 7. novembril, andnud avalikult au NSV Liidu relvajõududele, st sovetiokupantide paraadile. Ja vahetult pärast Berliini müüri langust, 10. novembril kogunes ENSV Ülemnõukogu arutama hinnanguid ENSV nukuparlamendi esmakoosseisu N Liitu “astumise” otsusele, st 22. juulil 1940 vormistatud Eesti vägivaldsele inkorporeerimisele. Et see polnud ikkagi “eesti rahva vaba tahte avaldus” — sellest saadi aru alles 12. novembril 1989. Eesti sai taas iseseisvaks paar aastat hiljem, alles siis, kui kõik NSV-d laiali jooksid.

PriiusBaltimaadeleBerliini müüri Lääne-külg meelitas poliitilisi tänavakunstnikuid. Värvitöid tehti reeglina öösel ja fotosid — järgmisel päeval. Kuid ühel suveööl peaaegu samaaegselt Laulva revolutsiooniga valmis grafiti koos värvivärske fotojäädvustusega: «Priius Balti riikidele — Eesti, Läti, Leedu!»

Veel Berliini müüri ajaloost Isekiri: Poolsajand Berliini müüri varjus

Kui GPU-d poleks olnud…   Leave a comment


Venemaal on viimase nädala menuriks saanud ajakirja Time 80 aasta tagune kirjutis sovetiriigi  Poliitilisest Peavalitsusest ehk GPU-st. Selle vene tõlke avaldas tänavu esimesena Jaroslav Ognev oma Time’i Venemaa-arhiivile pühendatud blogis (vt http://0gnev.livejournal.com/87691.html) Sealt rändas kirjutis «Gay-pay-oo» meeletu tempoga mitme minevikuhuvilise ja koguni ühe tänase propaganda-institutsiooni veebiküljele. Lugege seda ajaloolist kirjutist ise, vaadake kas või Isekirja tõlget arvamaks ära, mis võiks olla selle vana loo populaarsuse taga!

Zombide tund ERR-is   Leave a comment


Kihutustöö kõrgaeg jõudis Eesti ringhäälingusse umbes poole sajandi eest, kui piirid propagadakunsti ja kunsti vahel peaaegu kadusid. Ajastu saabumist märkis kõige eredamalt Gagarini lend kosmosse ja selle propagandistlik ärakasutamine nii maailma kui Eesti mastaabis.

Seda demonstreeris meile tagantjärele suurepäraselt ka ER/ERR, tuues 50 aastat hiljem taas, ehkki 59% ulatuses kärbitud kujul, eetrisse «Päevakaja» arhiivilindi saatekatkenditega (kokku 16 minutit), mis juubeldasid Juri Gagarini orbitaallennu üle. Arhiivisaade huvitas ER-i III programmi ehk Klassikaraadiot eeskätt, kuna sovetlike kosmosevallutuste aeg mõjutas “võimsasti ka noori eesti heliloojaid”. Isekiri lahkab aga põhjalikumalt saates kõlanud väliskommentaator Albert Kääri panust — see mees on nimelt kodukootud rahvusvaheliste vaatlejate (väliskommentaatorite) pioneer. Tema kosmiline väliskommentaar annab põhjuse meenutada Kääri teisi sarnaseid kommentaare.

Sovetiaegsete arhiivisaadete uuesti kuulamine on tore ja ehk ka vaimselt karastav (tervistav). Eriti kui saate eetrissetooja ei piirduks reveranssidega à la uudistetoimetus “oli teinud suurejoonelise töö” või ei nendiks liigse aupaklikkusega, et Eino Tambergi muusikateos ja Päevakaja “on hämmastavalt sarnased”… Loomulikult, Tamberg oli ju ER-i helirežissöör ja Päevakaja kõllid eesti ilmatukuulsate heliloojate töö!

Autor Tiia Teder, kes on samas programmi peatoimetaja, oli ER-i vanadest saadetest eemaldanud ka kõik kommunismi-osundused. Seda võib mõista mitmeti ja ka saateaja nappusega (59 minutit) põhjendada. Kuid kõrvuti arhiivilõikude menetlemise tavaga ka muis saateis ei oleks mõistlik mitte tähele panna ERR-i mineviku korporatiivset lakeerimist.

Samas ei söandanud autor välja öelda ega vihjata ka moraalse hinnangu võimalusele agitpropi suhtes üldse või ER-i enese panusele või saates osundatud kunstirahva osavõtule sest nurjatust külmast sõjast oma rahvaga. Saates mängiti ju Jaan Räätsa ja Eino Tambergi sovetliku kosmosevallutuse auks kirjutatud teoseid, aga puudus vähimgi verbaalne osutus eesti heliloojate kollaboratsionistlikule rollile kommunistlikus ajuloputuses. On täiesti võimatu mõista, mis on ER/ERR-i moraalsed kriteeriumid ja millest lähtudes käiakse ümber ERR-i arhiivi talletatud ajaloolise mäluga.

Kas Raadiomajas tegutseb EV avaõiguslik keham või võõrvõimust mahajäänud ENSV laip, mis vahel arusaamatul moel elumärke näitab? Pikemalt loe siit… Isekiri: Käär kosmilist ropagandaali

Kapo — tegevusetus teotab ja nimi rikub riigimainet   1 comment


Iga aasta saab Eestis mõni salaluure- või teenistustega seotud isik presidendilt autasu (vt Kapo presidendi…) Hiljem võib selguda, et austati EV vastu töötanud tegevspiooni ja/või endist KGB-nuhki. Nii oli lugu Herman Simmiga. See oli kellegi konkreetne prohmakas ja kellegi tegemata töö. Ei pea kolme korda arvama, kelle…

Kadriorus salatseti pärastpoole, kelle soovil Arnold Rüütel teda veebruaris 2006 autasustas. Presidendi kantselei hinnangul (seda juhtis aga Rainer Saks — samuti kõrge salateenistuja) toonuks selle paljastamine kahju EV-le. Nii samastati Simmi ordeni-kandidaadiks esitanud salaamet(nikud) jälle liigagi ennatlikult terve riigiga.

Tänavu kevadeks 2011 tõmbas Kapo joone alla KGB — sovetiaegsete julgeolekutöötajate ja -agentuuri — avalikustamisele. See 15 aastat pikkamisi ja vaevalt sujuv protsess pakkus Kapo koosseisule õige vähe pinget:

  • Töö oli maksimaalselt 1/4 ametikoha koormusega.
  • Avalikustati keskmiselt 43 gebisti aastas = üksainuke 1,2 nädala tagant.
  • Paljastati kokku vähem kui 1/10 KGB Eestis tegutsenud koosseisu.
  • Vt statistikat blogis Eesti Meel: … KGB-kirbutsirkuse resümee

Kapo jt salaametkonnad (Vikipeedia)

Halva uudise kommentaari uba: KGB paljastamist katkestades langeb Kapo vabaduse kindlustaja roll ja maine Eestis. See on tõsine asi ja võib tulevikus kätte tasuda. Tunda on ka riigi rahvusvahelise maine jätkuvat õõnestust. Ja see algas juba salapolitseile kohatu nime panekuga… Kas ei ole äkki tegu järjekindla gebistliku vm sabotaažiga?

Haritud inimest, samuti kui iga juuti, mustlast jt pruuni totalitarismi ohvreid või nende omakseid, paneb KAPO-brändi toomine meie julgeoleku-poliitikasse EV-d seostama Euroopa XX sajandi eriti jubetute mälestustega. Kapod olid Suur-Saksamaa koonduslaagrites need, kes omasuguseid, õnnetuid kaasvange, vaenata ja tappa aitasid, nii kutsuti nn kamraadipolitseinikke, saksa keeles Kameradschaftspolizei liikmeid…

Kapo nime kannab ka tuntud olmeparasiitide tõrjevahend. Selle Kapo toime on vist aegunud ega aita enam KGB-tarakanide vastu, kes nüüdsest võivad meie põranda- ja seinapragudes vabalt pesitseda…
Edasi siit: Uus mainelöök allapoole vööd

Lisa Isekiri: Eesti riik sai vastu magu