Archive for the ‘Raud’ Tag

Punapuuslik ja Pandi-paganad   Leave a comment


no pasarán

Valdo Pant ♦ 1976

Eesti Nõukogude ajakirjanik Valdo Pant (1928-1976) tahes või tahtmata kinkis julgeoleku-komiteele oma hääle, mis terve 1960-kümnendi Külma sõja lahinguriistana oli KGB päralt… Seda eeskätt sovetliku salaluure poolt kureeritud propagandameediumides, nagu Tõe Hääl, Kodumaa jt perioodiliselt või ühekordselt ilmuvad trükised, eriti aga nonde Moskva + Tallinna raadiosaadete juures, mida adresseeriti ulgueestlasile. Pandi panuse kaalukust kinnitab Eesti Riigiarhiivi põnev ja kogukas varamu, mis alles ootab süüvimist.

Kui küsimust tema salateenistuse vabatahtlikkusest võib veel lahtiseks jätta, siis punavõimu teenis Pant kõigile nähtava kirega, mistap… Kallis ajakirjandusloo huviline! Hoiduge tarmukalt uskumast Ene Hioni või Marjustini Pandi-pajatusi, mille järgi Valdo Pant polnud ei punane ega propagandist, vaid muster-ajakirjanik ja valgustaja… Sest kui te seesugusest sini-must-valgest Pandist vaimustuses lõpuks arhiivi jõuate, ootab teid ees sootuks vastupidine avastus. Milline, sellest annab aimu hiljuti «vanast raadiomajast ühe tagumise toa tagumise laua tagumisest sahtlist» leitud makilint.

See on Pandi ja ta KGB-kuraatorist kolleegi salvestatud usutlus Ojaste-vendade kolmikuga. Kaks venda neist olid metsavennad 14 aastat pärast märtsis 1949 küüdirongilt toime pandud n-ö kuritegu, st Siberi-tapilt pagemist. Metsaelu hüljates oli Ojaste Aksel 38 ja Arnold 34 aastat vana.

Pant pidas saadet õigusega sensatsiooniliseks ja tegi kõik, et tema KGB-kolleeg selle eetrisse toimetaks. Viimane pidi selleks tiitli välja mõtlema, kuna alapealkirja soovitas Pant ise “reklaami huvides” lisada sõna ‘mets’ või ‘metsavend’. Pasliku pealkirja «Tagasi inimeste sekka» panigi Pandi kuraator ehk Ervin Martinson, alias Jaan Mardi. Saade jõudis eetrisse suurte kärbetega paar kuud pärast salvestamist Põhja-Ameerikasse läkitatud eestikeelses saates.

Usutluse tagamõtte olid intervjueeritud metsavennad endamisi läbi näinud — julgeolekukomitee tahtis saada nende metsavendlusest lisatavet, lootes “raadiomeeste” kaudu kuulda enamat, kui nad seni otse neile olid rääkinud. Pant ise oli intervjuu eel vendade meelest kohtunud mõne julgeolekumehega, kuna ta usutledes viitas asjaoludele ja nimedele, mis peale metavendade olid teada vaid KGB-l.

Ülekuulamise moodi intervjuu kodumaa eetrisse ei jõudnud, või vähemalt ei pannud vennad ise seda tähele. Paragrahvidega ähvardavale Martinsonile vastandus lohutav Pant, kes vennaste süükoormat nende ema õlule kohendas. Ema nimelt polnud usaldanud sovetlikke võõrvõime, kes tema kaudu metsavennist poegadele legaliseerimisdokumente sokutasid. Vähe sellest, ei astunud ju ema ka küüdivagunis poegade pagemiskava vastu — lihtsalt ütles: «Kui tahate, siis minge!»

Ise küüdirongi jäänud, seitse aastat Novosibirski kandis sundasumisel viibinud Ella-Johanna Ojaste (1897-2002) naasis Eestisse 1956. Tema pojad olid metsavendadena vahepeal kaheksa korda piiramisrõngast pääsenud, Tartu linnaski paar lahingut maha pidanud. Kuraditosinateviisi julgeolekuamehi üle mänginud. Julgeolek olla neliteist aastat neid otsides kulutanud hunniku rublasid — väidetavalt miljoni.

Tõsi, Pant ja Martinson ei lasknud küüditamisest ega metsaelu romantikast oma saates kõnelda. Rääkimata tsensuurist, luges propagandaskeem seda toona täpselt samuti kui järgneva veerandsajandigi täielikuks tabuks.


VALDO PANT: Kas võime siis nii öelda, et ema ise ei pidanud küllalt jõudsalt sammu ajaga selle tõttu, et ta oli nii vana kasvatusega inimene, ja soovides teile head, faktiliselt tegi halba, pikendas teie metsaelu mitme aasta võrra.
AKSEL OJASTE: Jah, muidugi, see mure — need aastad oleksid jäänud olemata.
PANDI KOMMENTAAR: Siin ta on — kodanliku ideoloogia mõju, mis oleks võinud väga traagiliselt lõppeda.

Mingi arusaamatuse tõttu arvavad tänased toimetajad ERR-is, et poolsajandi kestnud sahtliaja järel nemad selle intervjuu esimest korda jaanuaris 2016 ringhäälingusse lasid. Aga see ilmus eetrisse juba 1963 ja seda Leedus töötava lühilaine-jaama kaudu Põhja-Ameerikale suunatud saateis. Need ½-tunnised programmid ameerika eestlastele toimusid KGB soovil ja Moskva käsul aastail 1959-1974 New Yorgi aja järgi kl 8 iga kolmapäeva ja reede õhtul. Selle ulgueesti kuulajale mõeldud saatekava alalisse autorkonda kuulus nii reservgebist Martinson kui ta hoolealune Pant, kelle agendinimi ENSV MN-i j.a KGB-s oli O. Uno…

Valdo Pandi pärandi üksikasjalik eritlus → Isekiri: Pandi-paganad & aja-aganad & igavene Suur Vale

Read the rest of this entry »

Advertisements

Midipropagandisti relvastus   Leave a comment


Ei sõjapropagandale!Esmalt selgitus, et Isekiri jagab vabameelset propaganda-kriitilist seisukohta, mis XX sajandil juurdus läänemaailmas ja passib ka eestlase olemusega. Nüüd püüab seda vaadet aga vaidlustada Philip M Taylori nuritõlkeline teos “Mõtterelv”…

Ent seda põnevam ongi raamatu “Munitions of the Mind/ Vaimne lahingumoon” ilmumine eesti teabevälja. Seejuures paistab ajaloodoktor Taylor olevat midipropagandist: ei loe propagandat heaks ega halvaks, vaid pelgaks meetodiks, mille taotluste—sihtide põhjalikku vaagimist ta on tarbetuks pidanud.

Taylor eirab ka propaganda tegemise tähtsaimat eeldust ja nimelt — usu olemasolu. Isekiri jagab erinevalt Taylorist veendumust, et usk ja propaganda olid ja on lahutamatud.

“Mõtterelv” nimetusena on originaali, ingliskeelse pealkirja “Munitions of the Mind” mõtet ahendav, tähendades pigem ‘tapariista kujutlust’ kui miskit enamat. Nii ei ole “mõtterelv” isegi vahend, vaid kõigest idee või unistus vahendist. Seevastu algupärane pealkiri hõlmab semantiliselt nii vahendit (relva mõjutamaks vaimu, teadvust või meelsust) kui ka laskemoona (teadmisi, vaimuvara, kogemusi, võtteid), milleta iga relv oleks kasutu. Inglise sõna munitions tähendab mitut asja (eraldi või) korraga: relvi e kaitse- e lahinguriistu, -varustust, laske- jm sõjamoona, -ladusid ja -taristut (lad munitio = kindlustus).

Pikemat sisueritlust koos arvustusega võib lugeda Isekirjas: Mõtterelv ja külm sõda

Kes on midipropagandist, vt Isekiri: Sotsiaalne propaganda

Pandi-preemiad & Vandi-teenijad   2 kommentaari


Kaks aastat järjest on ETV ja ER-i tähtsaim auhind läinud noorema põlvkonna ajakirjanikele (Mihkel Kärmas — Neeme Raud) Küsitav pole seejuures, kes Pandi-preemia pälvib, vaid see kurb tõsiasi, et Eesti riigieelarveline televisiooon ja ringhääling takerduvad igandeis ka preemiaid jagades. Küsimus on nimelt selles, kes oli Valdo Pant. Pandi-nimelise preemia jagamist iga-aastaseks muutes tehti sammuke aga õiges sihis. Auhind muutub nüüd rutiinsemaks ja laureaadiks satub tõenäosusteooria kohaselt järjest tähtsusetumaid publitsiste. Valdo Pandi legend on pseudosakraalsest staatikast ammu üle laetud ja vajaski maandamist tihemini kui keskeltläbi korra viisaastaku kohta. Samas on kahtlane, kas tulevased, sovetliku propaganda pärandist puutumatud laureaadid tahaks samastuda mõne — olgu Fritzu või Vanja tallalakkujaga — so mis tahes võõrvõimu teenriga… Loe edasi