Veema — märg koduplaneet   Leave a comment

Planeedi, mida inimkond enamasti peab Maaks, võiks ümber ristida. Õigem oleks seda nimetada Veeks. Palju parem kõla! Saaksime vähimagi grimassita, naeratades või pisut huuli torutades ütleda:

Eau… Wasser… Woda… Vand… Víz… D’acqua… Nước… 水… 물…

Viimast, jah, hääldab korealane: mull…

Vääram ei oleks ka nimetus veekera või Vee-Maa. Ehk siis voolujooneline variant Veema.

Olemata kalade ega muu, meist märjemat kodu või miljööd nautiva Vee-elanikkonna suuvooder, võiksime siiski tunnistada, et suurem osa (71%) nn maakera on merede ja ookeanide all. Lisaks järved, jõed, allikad, kanalid, sood. Ja kõik muud veekogud, mis meid H2O-ga ümbritsevad, ehkki vahel vähem vedelal kujul, k. a see kiiskav-valge kristallvammus, mis Veema nabade ja kõrgemate nibude peal laigutab. Ja lõpuks kogu Veemat sinetusega kattev atmosfääri ilmaloor, milleks on taas H2O-gaas.

Vesi kuldne, sinav vesi,

oled kõige elu esi,

oled elu nagu valgus,

oled püha kõige algus…

Villem Ridala “Vesi kuldne”

Eks me isegi ole parajalt tahked H2O-kogud. Nagu seisab ühe noorendust tõotava veepudeli reklaamis: vesi on elu ja elu on vesi. Sest inimese koostises on 65-95% vesi. Eksisteerimegi pigemini vedelas olekus ja anname vastavalt vahetu ümbruse peegeldust. Tõuseme, mõõname, lainetame üheskoos. Ja alles tormihoost rahunedes saame ehedaks üheks oma kõiksuse terviklikkuses — inimkond samamoodi kui maailmameri. Tundmaks või taipamaks seda, ei pea olema ilmatu tark ega luuletaja. Aga luuletaja ütleb selle välja, paneb selle kirja enne teisi.

Vett endas ja enda ümber eitada on silmitult rumal, vale ja mõtlematu. Siin on Joseph Brodsky — kes on võrrelnud inimest vesimärgiga — hinge juurde viiva veetee avaja.

Brodsky: Water equals time and provides beauty with its double. Part water, we serve beauty in the same fashion./ Vesi võrdub ajaga ja on ilu kordaja. Meie osalt veest seisnedes teenime ilu samal moel.

Miks inimene, Homo sapiens sapiens — Mõtlev vesi! — on ikka maa külge klammerdunud ja hoidnud end veest, justkui lahustumise hirmus, kartlikult eemale?

Vesi rikub rõhtsuse põhimõtet, eriti öösel, kui tema pind meenutab teesillutist. Ükskõik kui tugev ei oleks su jalgealune asenduspind, tekk, vee peal oled mõnevõrra tähelepanelikum kui kaldal, tahe on rohkem stardivalmis. Vee peal, näiteks, ei saa kunagi olla nii hajameelne kui tänaval: jalad hoiavad sind ja su mõistust pideva kontrolli all, justkui oleksid mingi kompass.

Vt Joseph Brodsky, Vesimärk/ Watermark (1989)

Vesi teeb inimese elusamaks ja lisab meile füüsiliste olenditena väärikust. Mistap Brodsky armastas muist enim 3 linna. Kõik tema meelislinnad on uljad — enamikule (3/4) stiihiaist avatud metropolid: Peterburi, Venezia, New York. Kõik lasuvad praktiliselt või täienisti saarel ja SPb/Lng/Piiter suisa 101 saare peal.

Piiterist: “See on linn, kus üksildust taluda on kergem kui kuskil mujal — see linn on ise üksildane. (———) Vetikalõhnane meretuul on siin ravinud palju valedest, masendusest ja võimetusest rusutud südameid.”

Vt Brodsky “Ümberristitud linna reisijuht” kogumikus Täiel määral mitte keegi (Tln, 1991, lk 36) / “Guide to a Renamed City” (Joseph Brodsky, Less than one. NY, 1986, lk 568-586)

Maa eristab. Vesi samastab. Veema laulik on rääkinud.

Lisaks YouTube-video: Прогулки с Бродским/

Brodsky in Venice I, II, III, IV, V, VI, VII, VIII, IX, X.

Joseph Brodskyst veel: EestiMeel: Brodski Tartu või Tatrad

Isekiri: Vene saar või vahejaam

Advertisements

Posted 28. nov. 2011 by kaljuhlaid in Ilo, In English

Tagged with , , , , , ,

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: