Õpinguid Tartu valla Kõrveküla põhikoolis meenutab Enn Tarto :

Minul on meelde jäänud, et I klassi õpilasena lugesin mingi punase propagandaürituse raames kooli ees omal initsiatiivil keelatud eestimeelse luuletuse. Õpetajad olid kohkunud, aga mind üles ei antud ja Siberi-sõit jäi ära.

Kuid õpetajateperes leidus kollaborant: minu elu esimeseks tõsiseks poliitiliseks võitluseks ja võiduks kujunes kooliaasta 1952-1953. Klassijuhataja ja Vaike Tõniste-Laarina eestvõtmisel hakati mind suruma komsomoli (noorkommunistiks). Keeldusin. Mind pandi suurel vahetunnil nurka seisma, klassijuhataja jättis peale tunde. Ma jäin endale kindlaks ega astunud komsomoli. Tundsin tookord, et enamik õpilasi ja õpetajaid toeatsid mind moraalselt.

Pärast kooli lõpetamist saatis vähemalt 10 aastat mind salajane iseloomustus:

«… demonstratiivselt keeldus astumast kommunistlikku noorsooühingusse ja ässitas kaasõpilasi mitte astuma»

Aastal 1957 Eesti NSV Ülemkohtu istungil minu üle oli see väljavõte iseloomustusest süüdistaja lemmikpala.

[—]

Minu koolitunnistusel kahtesid polnud. Tekkisid aga probleemid vene keelega.

Ema kutsus vene keele õpetaja Karl Rüütli meile Univere tallu järeleaitamistundi andma. Rüütli oli koolis väga ettevaatlik, aga meie kodus muutus avameelseks. Ta oli väga eestimeelne vanahärra. Tema, minu ema, vanaema ja mina ajasime terve päeva juttu poliitikast. Kui läks juba pimedaks, siis õpetaja Rüütli ütles, et peab koju minema. Ta arvas, et naine hakkab muretsema: naine kardab, et NKVD on ta mehe vangi pandud. Õues ta küsis: “Miks ma siia õieti tulin?” Minu ema selgitas, et Ennul on vene keelega probleemid.

Koolis õpetaja Karl Rüütli ütles mulle, nii et keegi ei kuulnud: “Enn, mulle tundub, et sul on kavas Eesti eest võidelda. Selles võitluses on kindlasti vene keelt vaja. Võta hakka vene keelt õppima!” Ma hakkasingi vene keelt õppima ja lõpueksami tegin viiele.

Aga vene keelt läks tõesti varsti vaja. Neljandal novembril 1956. aastal tegime ja levitasime lendlehti noorteorganisatsiooni Eesti Noorte Malev liikmetega Ungari ülestõusu toetuseks. Meid arreteeriti 25. detsembril 1956. Patarei vanglas ja hiljem represseerijad rääkisid ju vene keelt.

Ja kui me 1957. aasta kevadel jõudsime poliitvangidena Mordvasse vangilaagrisse, siis meid ootasid juba vene üliõpilased Moskva Riiklikust Ülikoolist. Nad olid raadiost kuulnud, et Tartus tehti ungarlaste toetuseks lendlehti. Üks osa üliõpilasi ja mõned õppejõud korraldasid n-ö aulakonverentsi ja saatsid NLKP peasekretärile Hruštšovile märgukirja:

«Nõukogude väed Ungarist välja!»

Vangilaagrisse toodi Moskva üliõpilased enne meid ja nendega tuli ju vene keeles rääkida.

Enn Tarto ettekanne II maailmasõja järgsest Kõrveküla koolist 13. mai ajalookonverentsil Kõrvekülas Tartu vallas. Kogu teksti vt Memento.EE-s: Kõrveküla Põhikooli 245. aastapäeva tähistamine

Lisa Isekiri: Ungari ülestõus ja antisovetlik vastupanu

Võideldes poliitika läbipaistvuse eest ajab Julian P Assange (JPA) õiget asja ja õigel ajal, aga vales suunas. Washington on suhestudes maailma võtnud enam vastutust kui kogu kaltsakmaade koondis kokku, kes Moskvale ja Pekingile relvade eest müüvad oma hääli ÜRO-s.

Ei tasu otsida vandenõusid seal, kus neid pole. Mida on väärt üksi JPA väide Rootsist kui NATO salaliikmest. Tema kujutluspilt rahvusvahelisest elust —— et mitte öelda maailmavaade —— on arutu ja ilmselt paranoilisem kui eestlaste Venemaa-hirm, nagu see CableGate’iga ilmnes USA diplomaadi hinnangus —

“almost-paranoid perception of an imminent Russian attack” (27.4.2009 läkitus Tallinna suursaatkonnast)

Pealegi eirab JPA geopoliitilisi tõsiasju — vt StratFori juhi George Friedmani analüüsi:

“Assange’s claim that geopolitics has changed is as false as it is bold…” (STRATFOR: Taking Stock of WikiLeaks)

Teisalt on JPA ise moodsa, post-bipolaarse ja Külma sõja järgse aja nähtus. Ja JPA võib tahtmatult isegi maailma depolariseerumise üks instrument olla.

Avalikkuse evitamist ja läbipaistvuse selgitamist alustas JPA ometi õigest kohast — lekkekavaga kommunistlikest Hiina RV-st ja Vietnami SV-st. Seal mõistagi oli lekkivaid saladuselätteid napilt. Nii et salajase teabe vood oleks ära kuivanud enne, kui JPA üleilmse kuulsuse saavutas.

Vabas maailmas aga jagab isegi erasektor avalikk(us)e teenusi, kaupade, teenuste ja rahavoolu kõrval vaba teabevoolu. Aitüma teile, Google, Visa, Amazon, PayPal… Mõnda teist on JPA tegevus nii sügavalt solvanud, et te oma tehnilise abi VikiLeketele peatasite… —Milleks oli ehk voli ja õigus kliendilepingu järgi… Ja JPA omakorda loeb teid USA välispoliitika sabarakkudeks… Nii piiratud maailmapilt! Vist oleks etem, kui nad osutuksid Puna-Hiina kannupoisteks?

Üks on kindel, läänelikult avatud süsteem on saladuste hankijale kerge saak. Samas USA pole taoliste leketega nii haavatav kui salatsev, autoritaarne režiim või suletud ühiskond. Küll võib Interneti leiutanud USA nüüd paremini mõista hiina punaste pettumust Goolge’is jm vaba maailma teabeajastu leiutiste pahupooles. Ei saa välistada taganemist vaba teabevoolu põhimõtteist ja empaatia vaimus järelmeid, nt vastastikust konvergentsi ja totalitaarseid küberregulatsioone üleilmses ulatuses.

Avalikustajale tasub saatus (või CIA) ta enda vahenditega, tuues üldsuse ette JPA eraelu (vt 14.12.2010 New York Posti: Lonely blond leaker seeks hottie või 19. skp Londoni Daily Maili: The wildly promiscuous lifestyle of WikiLeaks boss Julian Assange) Niisiis on Julian P Assange, alias Harry Harrison, käitunud vastutustundetult oma seksipartneritega. Kui teda taheti vahele võtta, siis tehti seda õiges kohas, kus JPA kombeid kvalifitseeritakse alamastme vägistamisena — roima selline määratlus on vahest ekslik ja kindlasti ebatäpne. Irooniliselt saab muu maailm Rootsi krimiseadustiku vastavaist sätteist sotti alles JPA süüasja käsitledes.

Vaba maailm ei andesta.

Loe ka Jüri Estamit: Mis on Assange’i ülesanne? — (TMS-is)