Archive for november 2011

Veema — märg koduplaneet   Leave a comment


Planeedi, mida inimkond enamasti peab Maaks, võiks ümber ristida. Õigem oleks seda nimetada Veeks. Palju parem kõla! Saaksime vähimagi grimassita, naeratades või pisut huuli torutades ütleda:

Eau… Wasser… Woda… Vand… Víz… D’acqua… Nước… 水… 물…

Viimast, jah, hääldab korealane: mull…

Vääram ei oleks ka nimetus veekera või Vee-Maa. Ehk siis voolujooneline variant Veema.

Olemata kalade ega muu, meist märjemat kodu või miljööd nautiva Vee-elanikkonna suuvooder, võiksime siiski tunnistada, et suurem osa (71%) nn maakera on merede ja ookeanide all. Lisaks järved, jõed, allikad, kanalid, sood. Ja kõik muud veekogud, mis meid H2O-ga ümbritsevad, ehkki vahel vähem vedelal kujul, k. a see kiiskav-valge kristallvammus, mis Veema nabade ja kõrgemate nibude peal laigutab. Ja lõpuks kogu Veemat sinetusega kattev atmosfääri ilmaloor, milleks on taas H2O-gaas.

Vesi kuldne, sinav vesi,

oled kõige elu esi,

oled elu nagu valgus,

oled püha kõige algus…

Villem Ridala “Vesi kuldne”

Eks me isegi ole parajalt tahked H2O-kogud. Nagu seisab ühe noorendust tõotava veepudeli reklaamis: vesi on elu ja elu on vesi. Sest inimese koostises on 65-95% vesi. Eksisteerimegi pigemini vedelas olekus ja anname vastavalt vahetu ümbruse peegeldust. Tõuseme, mõõname, lainetame üheskoos. Ja alles tormihoost rahunedes saame ehedaks üheks oma kõiksuse terviklikkuses — inimkond samamoodi kui maailmameri. Tundmaks või taipamaks seda, ei pea olema ilmatu tark ega luuletaja. Aga luuletaja ütleb selle välja, paneb selle kirja enne teisi.

Vett endas ja enda ümber eitada on silmitult rumal, vale ja mõtlematu. Siin on Joseph Brodsky — kes on võrrelnud inimest vesimärgiga — hinge juurde viiva veetee avaja.

Brodsky: Water equals time and provides beauty with its double. Part water, we serve beauty in the same fashion./ Vesi võrdub ajaga ja on ilu kordaja. Meie osalt veest seisnedes teenime ilu samal moel.

Miks inimene, Homo sapiens sapiens — Mõtlev vesi! — on ikka maa külge klammerdunud ja hoidnud end veest, justkui lahustumise hirmus, kartlikult eemale?

Vesi rikub rõhtsuse põhimõtet, eriti öösel, kui tema pind meenutab teesillutist. Ükskõik kui tugev ei oleks su jalgealune asenduspind, tekk, vee peal oled mõnevõrra tähelepanelikum kui kaldal, tahe on rohkem stardivalmis. Vee peal, näiteks, ei saa kunagi olla nii hajameelne kui tänaval: jalad hoiavad sind ja su mõistust pideva kontrolli all, justkui oleksid mingi kompass.

Vt Joseph Brodsky, Vesimärk/ Watermark (1989)

Vesi teeb inimese elusamaks ja lisab meile füüsiliste olenditena väärikust. Mistap Brodsky armastas muist enim 3 linna. Kõik tema meelislinnad on uljad — enamikule (3/4) stiihiaist avatud metropolid: Peterburi, Venezia, New York. Kõik lasuvad praktiliselt või täienisti saarel ja SPb/Lng/Piiter suisa 101 saare peal.

Piiterist: “See on linn, kus üksildust taluda on kergem kui kuskil mujal — see linn on ise üksildane. (———) Vetikalõhnane meretuul on siin ravinud palju valedest, masendusest ja võimetusest rusutud südameid.”

Vt Brodsky “Ümberristitud linna reisijuht” kogumikus Täiel määral mitte keegi (Tln, 1991, lk 36) / “Guide to a Renamed City” (Joseph Brodsky, Less than one. NY, 1986, lk 568-586)

Maa eristab. Vesi samastab. Veema laulik on rääkinud.

Lisaks YouTube-video: Прогулки с Бродским/

Brodsky in Venice I, II, III, IV, V, VI, VII, VIII, IX, X.

Joseph Brodskyst veel: EestiMeel: Brodski Tartu või Tatrad

Isekiri: Vene saar või vahejaam

Advertisements

Posted 28. nov. 2011 by kaljuhlaid in Ilo, In English

Tagged with , , , , , ,

Eesti kool ja Ungari ülestõus   Leave a comment


Õpinguid Tartu valla Kõrveküla põhikoolis meenutab Enn Tarto :

Minul on meelde jäänud, et I klassi õpilasena lugesin mingi punase propagandaürituse raames kooli ees omal initsiatiivil keelatud eestimeelse luuletuse. Õpetajad olid kohkunud, aga mind üles ei antud ja Siberi-sõit jäi ära.

Kuid õpetajateperes leidus kollaborant: minu elu esimeseks tõsiseks poliitiliseks võitluseks ja võiduks kujunes kooliaasta 1952-1953. Klassijuhataja ja Vaike Tõniste-Laarina eestvõtmisel hakati mind suruma komsomoli (noorkommunistiks). Keeldusin. Mind pandi suurel vahetunnil nurka seisma, klassijuhataja jättis peale tunde. Ma jäin endale kindlaks ega astunud komsomoli. Tundsin tookord, et enamik õpilasi ja õpetajaid toeatsid mind moraalselt.

Pärast kooli lõpetamist saatis vähemalt 10 aastat mind salajane iseloomustus:

«… demonstratiivselt keeldus astumast kommunistlikku noorsooühingusse ja ässitas kaasõpilasi mitte astuma»

Aastal 1957 Eesti NSV Ülemkohtu istungil minu üle oli see väljavõte iseloomustusest süüdistaja lemmikpala.

[—]

Minu koolitunnistusel kahtesid polnud. Tekkisid aga probleemid vene keelega.

Ema kutsus vene keele õpetaja Karl Rüütli meile Univere tallu järeleaitamistundi andma. Rüütli oli koolis väga ettevaatlik, aga meie kodus muutus avameelseks. Ta oli väga eestimeelne vanahärra. Tema, minu ema, vanaema ja mina ajasime terve päeva juttu poliitikast. Kui läks juba pimedaks, siis õpetaja Rüütli ütles, et peab koju minema. Ta arvas, et naine hakkab muretsema: naine kardab, et NKVD on ta mehe vangi pandud. Õues ta küsis: “Miks ma siia õieti tulin?” Minu ema selgitas, et Ennul on vene keelega probleemid.

Koolis õpetaja Karl Rüütli ütles mulle, nii et keegi ei kuulnud: “Enn, mulle tundub, et sul on kavas Eesti eest võidelda. Selles võitluses on kindlasti vene keelt vaja. Võta hakka vene keelt õppima!” Ma hakkasingi vene keelt õppima ja lõpueksami tegin viiele.

Aga vene keelt läks tõesti varsti vaja. Neljandal novembril 1956. aastal tegime ja levitasime lendlehti noorteorganisatsiooni Eesti Noorte Malev liikmetega Ungari ülestõusu toetuseks. Meid arreteeriti 25. detsembril 1956. Patarei vanglas ja hiljem represseerijad rääkisid ju vene keelt.

Ja kui me 1957. aasta kevadel jõudsime poliitvangidena Mordvasse vangilaagrisse, siis meid ootasid juba vene üliõpilased Moskva Riiklikust Ülikoolist. Nad olid raadiost kuulnud, et Tartus tehti ungarlaste toetuseks lendlehti. Üks osa üliõpilasi ja mõned õppejõud korraldasid n-ö aulakonverentsi ja saatsid NLKP peasekretärile Hruštšovile märgukirja:

«Nõukogude väed Ungarist välja!»

Vangilaagrisse toodi Moskva üliõpilased enne meid ja nendega tuli ju vene keeles rääkida.

Enn Tarto ettekanne II maailmasõja järgsest Kõrveküla koolist 13. mai ajalookonverentsil Kõrvekülas Tartu vallas. Kogu teksti vt Memento.EE-s: Kõrveküla Põhikooli 245. aastapäeva tähistamine

Lisa Isekiri: Ungari ülestõus ja antisovetlik vastupanu